tsoon. Need on tööd, milles toimub strukturalismist eemaldumine; teose uurimine on strukturalistlik, teksti uurimine - poststrukturalistlik. Barthes moodustab sõna tekst-nauding, see on “õnnelik paabel”, keelte segunemine, kus valitseb juhuslikkuse printsiip. Tekst ihaldab, võrgutab lugejat, peibutab teda fetišina. Autor pole oluline, autor on surnud. Barthes`i käsitlusel on lähedust Lacani psühhoanalüüsiga Lacanil seondub iha imaginaarsuse mõistega, see on soov maailmaga ühte sulada ja samas olla iha objektiks. Lacaniga on seotud ka mõiste ‘sümboolne’. Lacanil seostub ‘sümboolne’ alateadvusega. Sümboolne on kultuurinormid, midagi superego sarnast. L-i järgi on subjekt kultuurifunktsioon. B-i järgi on autor/kirjanik keelefunktsioon. Subjekt taandub funktsiooniks, tekst on sümboolsete süsteemide ristumiskoht, indiviid on kultuuri atribuut
Lacani teoreetilised eeskujud. Siin võib eristada kolme alussammast: · Sigismund Freudi psühhoanalüüs · Claude Levi-Strauss antropoloogiline struktualism · Ferdinand de Saussure struktualistlik keelekäsitlus (selle kriitika ja uustõlgendus) %. loeng psühhoanalüütilised kultuuriteooriad. Andreas Ventsel 13 Lacani subjektiteooria Me nägime enne, kuidas Freudil subjekt kujuneb, nägime ka kuidas neofreudistid rõhutasid Freudist rohkem keskkonna tegureid. Vaatame nüüd kuidas Lacanil subjekt kujuneb, sest tema läheb välise tähtsustamisel veelgi kaugemale. Siit jõuame lõpuks ka subjekti ja kultuuri omavahelise suhte kirjeldamiseni. Kuidas tekib subjekt: on ta antud või konstrueeritav? SUBJEKT (ehk siis minasus) on Lacanil välismaailmast tingitud protsess, vahelduv olelus vorm. Seda iseloomustab: · Killustatus ja fragmenteeritus, mis tingitud välismaalima killustatud mõjust. Me elame killustaud maailmas ja ei koge seda terviklikult kunagi, mis võiks
Lacan pöördub kõne ja keele juurde. Analüüsi kunst seisneb vaatluses uurida partituuri (üleskirjutatud kõne poolt keele registrites). Siin ilmneb äärmine determineeritus. Kõne püüab lähtuvalt sümboolsest funktsioonist transformeerida subjekti kõne adressaadiks. Et vabastada subjekti kõne, tuleb ta suunata esmase keele ehk soovide juurde. Lacani suhe tähistaja ja tähistatava vahekorra suhtes on erinev Saussure omast, kellele need olid lahutamatud. Lacanil elavad need täiesti erinevat elu, kusjuures tähistaja määrab ära tähenduse. Esimeseks tähistajateks olid metafoorid, nt isa metafooriks isa nimi ja tähistatavaks fallose sümbol. Unenägude seaduspärasused kanduvad üle ärkveloleku seisundisse. Lacan lähendab neid, kuna mõlemad sisaldavad vajaduste ja soovide näol mitteteadvust. Kunstikeel on see, mis peegeldab seda uut sümboolse subjekti ja maailmasuhete korda. Kogu tsivilisatsiooni areng on ära määratud soovide konkurentsiga
annaabi.ee 
