aprillil 1452 notari vallaslapsena Vinci asulas Firenze lähedal. Vincis käis noor Leonardo veidi aega koolis, kuid tema haridus jäi siiski lünklikuks, kogu elu oli probleeme teaduses tollal pea kohustusliku ladina keelega. 1466 viis isa oma vallaspoja Firenzesse, kus see asus õppima kunstnik Verrocchio töökojas. Verrocchio käe all veetis Leonardo kuus aastat õpipoisina ja veel neli aastat sellina. Alustanud labasemate abitöödega, astus ta 1472. aastal juba väljaõppinuna maalikunstnike tsunfti. 1482 asus Leonardo Milano hertsogi Ludovico il Moro teenistusse. Milanos võtsid kunsti kõrval üha enam aega leiutamine ja teaduslikud uurimised. Muuhulgas katsetas ta lennumasinatega, projekteeris hertsogi jaoks ideaallinnasid ja katedraale (mis kunagi paberilt kaugemale ei jõudnud), tegutses sõjaväeinsenerina. Samas sai ta tellimuse Francesco Sforza ratsamonumendi loomiseks
aga Leonardo ingel erineb Verrocchio armsatest käharajuukselistest inglitest ülla ilu, peenuse ja hingestatusega. 1476. aastal süüdistatakse teda lubamatutes vahekordades ja teda kuulatakse üle. Kohtuprotsess pannakse seisma. 1477. aastal lahkus Leonardo Verrocchio juurest, et asuda muuhulgas täitma erinevaid tellimustöid. Verrocchio käe all veetis Leonardo kuus aastat õpipoisina ja veel neli aastat sellina. Alustanud labasemate abitöödega, astus ta 1472. aastal juba väljaõppinuna maalikunstnike tsunfti. Enne Milanosse kolimist 1482. aastal saab ta mitmeid tellimustöid, ent ei täida neid kuigi kohusetundlikult. Samuti tegutseb sõjaväeinsenerina. 1482 asus Leonardo Milano hertsogi Ludovico il Moro teenistusse. Milanos võtsid kunsti kõrval üha enam aega leiutamine ja teaduslikud uurimised. Muuhulgas katsetas ta lennumasinatega,
auahnust, saagi- ja saamaisu." (Päevaleht) "Või kui ta otseselt ei sõitnud mammona reel, siis teenis ta kõige tagurlikumaid musti bandesid." (Uus Eesti) "Nende "mustasajaliste" lohede kõrval triumfeeris aga veel üks liik ajakirjandust, mille vaderiks oli vanglavend Aleksander Veiler, kes kunagi ei väsinud uhkeldamast oma kollase ajakirjanduse kuninga tiitliga. Rahvaleht ja Esmaspäev olid lehed, mis äritsesid kõige odavamate ja labasemate instinktidega ja mageda sensatsioonikõdiga." Jms. Ajalehtedest kadusid kirikuteated, surmakuulutused, perekonnateated. Ka õnnetused ja kõik mittepoliitilised sündmused pidid olema kodanlik kõmu, mis nõukogude ajakirjanduses ruumi ei leidnud. Usu ja kiriku vastu kirjutati täiesti valimata sõnadega. Sisuliselt muutusid ajalehed kuivadeks propagandabülletäänideks. Nõuti, et ükski rida ei tohi olla apoliitiline. Kirjastuskeskus ehk Glavlit määras iga ajalehe
annaabi.ee 
