Kuna mõne haruldase liigi äratundmiseks võib sobida vaid paar päeva aastas, ei pruugi neid metsas alati leidagi. (V.E.M LK6-7) Bioloogilised tunnused Bioloogilisteks võtmetunnusteks loetakse metsa loomuliku arenguga kaasnevaid nähtusi nagu kõdunev puit, häilud ja erineva vanusega kõdunevad puud. · Kõikides vanusejärkudes olevad puud. · Laiavõralised ja vanemad puud, laasumata kuused ja looduslikud häilud. · Jämedad vanad männid, mille sügavavaoline korp ulatub võrani või isegi võraokstest kõrgemale ( vt. joon. 1). · Kopratammi tagused alad kitsastes ojanõlvades. Nendeks on urud, mänguplatsid, puud, millel on loomade pidevaid tegevusjälgi (pesapuu, sepikoda, märgistamispuu). · Laialehelised puuliigid, nagu tamm, jalakas, künnapuu, vaher, saar, pärn. ( vt. joon. 1) · Põlengujälgedega tüükad ning puud.
Pinnatuleks loetakse ka nende metsakultuuride ja noorendike põlemist, kus puude võrastik on alles rohttaimestiku ja maapinnal oleva risuga läbipõimunud. Põlemisel tekib pinnatulele iseloomulik maapinnast puude latvadeni ulatuv tulerinne. Kui noorendikud on veel alla 3-4 m kõrged, ei ole selle põlemisel selget piiri pinna- ja ladvatule vahel. Laasunud puude alt võib pinnatuli läbi minna, ilma et latva läheks, samas veel laasumata puud süttivad üleni ja hävivad tules. Keskealisi puistuid ründavad tavaliselt peale tulekahju üraskid jt tüvekahjurid ja puistu võib hävida hiljem nende tõttu. Vanemad paksukorbalised männid kahjustuvad vähem, kuid neilgi peatub mingiks ajaks kasv ja nad võivad muutuda vastuvõtlikumas haigustele ja kahjuritele. Rohttaimedel ja puhmastel hävivad paapealsed osad. Juurte saatus sõltub pinnasest, paksema kõdu või turba korral põlevad ära ka need
järsud nõlvad - uhtorgude veerud ja veekogude kaldavööndist kaugemal asuvad nõlvad; ümbritsevast maastikust selgesti eristuvad ja unikaalsed pinnavormid - söllid, kühmud, väikesed uhtorud, karstivormid, nõvad, vallid, harjad jmt. Bioloogilised võtmetunnused: · kõikides vanusejärkudes olevad puud; · laiavõralised puud ja vanemad puud, mis viitavad varasematele valgusrikkamatele aegadele, sh. laasumata kuused ja looduslikud häilud; · jämedad vanad männid, mille sügavavaoline korp ulatub võrani või isegi alumistest võraokstest kõrgemale; · kopratammitagused alad kitsastes ojanõvades, urud, mänguplatsid, õõnsustega puud, loomade pidevaid tegutsemisjälgi kandvad puud (sepikoda, märgistamispuu, pesapuu jne); · laialehelised puuliigid: tamm, jalakas, künnapuu, vaher, saar, pärn; · põlengujälgedega puud ja tüükad; · hästi arenenud tugijuurtega puud;
annaabi.ee 
