Miles Davis pärines jõukast mustast kesklassi perest. Ta isa oli hambaarst ja ema muusikaõpetaja. 12-aastaselt hakkas ta trompetitunde võtma. Septembris 1944 kolis ta New Yorki, et asuda õppima prestiizikas Juilliardi muusikakõrgkoolis. Juilliard jäi juba järgmisel aastal pooleli, kuna enam ahvatles klubides Charlie Parkeri grupis mängimine. Esimese oma nime all tehtud plaadi andis ta välja 1947. Aastal. 1950. aastate lõpus hakkas ta eksperimenteerima modaalse ehk laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga Kind Of Blue (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. 1969. aastal avaldas Miles Davis paljude meelest dzäss-rocki alguseks peetavad muusikaalbumid. 1970. aastaid iseloomustas eksperimenteerimine maailmamuusika elementide ja 20. sajandi klassikalise muusikaga. Kriitikud süüdistasid teda
1950. aastate alguses sõlmis Miles Davis lepingu legendaarse Prestige plaadikompaniiga, millele plaadistas suure osa aastakümnest. Tugev esinemine aasta Newporti dzässfestivalil juulis 1955 tõi lepingu plaadifirmagaColumbia Records, mis sidus teda kuni 1985. aastani. See prestiizne leping võimaldas luua tal esimese oma nn. suurtest kvintettidest, ms. saksofonist John Coltrane'i ja kontrabassist Paul Chambersi ja pianist Bill Evansiga. 1950. aastate lõpus hakkas Davis eksperimenteerima laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga" Kind Of Blue" (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. Miles Davise teises suures kvintetis (1964-1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete dzäss-standardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule
1950. aastate alguses sõlmis lepingu legendaarse Prestige plaadikompaniiga, millele plaadistas suure osa aastakümnest. Tugev esinemine aasta Newporti dzässfestivalil juulis 1955 tõi lepingu plaadifirmaga Columbia Records, mis sidus teda kuni 1985. aastani. See prestiizne leping võimaldas luua tal esimese oma nn. suurtest kvintettidest, ms. saksofonist John Coltrane'i ja kontrabassist Paul Chambersi ja pianist Bill Evansiga. 1950. aastate lõpus hakkas eksperimenteerima modaalse ehk laadilise dzässiga, mis kulmineerus albumiga Kind Of Blue (1959), mis on praeguseks ajaks müünud üle kahe miljoni eksemplari ja on üks kõikide aegade populaarsematest ja mõjukamatest moderndzässplaatidest. Miles Davise teises suures kvintetis (1964-1968) tegid kaasa saksofonist Wayne Shorter, pianist Herbie Hancock, bassist Ron Carter ja trummar Tony Williams. Uue kvinteti muusikat iseloomustas abstraktsus, populaarsete dzäss-standardite asemel hakati rõhku panema omaloomingule
Gilgames, kes otsib surematuse rohu läheb maailma piirile üksiku inimese juurde, kes oli läbielanud iidset veeuputust- Utnapistimi juurde. Siin jutustus katkestus, kuid Smith'ile õnnestus ülesleida puuduva osa eeposest Nimrudi künkal- kokku 384 savitahvlit. Veeuputuse ajalugu, mis oli esitatud Gilgamesi eeposes, tõenäoliselt oli kunagi iseseisev poeem, mida hiljem pandi eeposesse. Utnapistim akaadi laadine nimi vastab ka sumerite laadilise nimele Siusudra (,,See, kes leidis pikade päevade elu"). Jutustus algab sellest, kuidas jumalate koosolekul oli tehtud otsus kogu inimkonda hävitada. Sellise otsuse põhjust ei olnud mainitud (akaadide teises eeposes Atrahasisest oli mainitud, et jumalat Enlili olid inimesed häirinud oma kisaga, mille pärast läks ta vihaseks ja püüdis igasuguste meetoditega inimrassi hävitada). Üks veeuputuse algatajatest oli jumal Enlil, kes
Modest Mussorgski (1839-1881) kohta ütles ta õpetaja ja rühmakaaslane Balakirev, et Mussorgskil on "nõrgad ajud" ja et tal "pole midagi sees", st tal pole mingit sõnumit. Tegelikult oli Mussorgski kogu rühmast kõige omanäolisem ja andekam. Põhizanrid: laulud, ooperid (näit. "Boriss Godunov", "Hovantstsina" s.t vürstide Hovanskite mäss noore tsaari Peeter I vastu). Mussorgski eirab funktsionaalse harmoonia reegleid, püüab jäljendada inimkõne nüansse muusikas, mis toob kaasa laadilise aluse nõrgenemise (mõlemad jooned mõjutavad Debussyd). Oma ooperites käsitleb ta koori - rahvast - eripalgelise, eri tüüpidest koosneva hulgana, kasutades koorisoliste ja andes nii välkportreesid nendest eri tüüpidest. Borissi viirastusstseen (II v.) läheneb ekspressionismile (ekspressionism muusikas tekib alles 20. sajandi esimesel kümnendil ~1908-1909). "Boriss Godunovi" algvariandis (1869) puudus tolle aja ooperile vältimatu armastusliin.
annaabi.ee 
