1.Millised olid looduslikud ja majanduslikud eeldused esimeste linnade tekkeks? Linnade tekkele pani aluse põllumajandusliku tootlikkuse tõus, tänu millele ei pidanud osa rahvast enam toidu eest hoolitsema. Algselt oli linnadel eelkõige kaitsefunktsioon, edaspidi koondusid sinna käsitöö ja kaubandus, mis aitasid kaasa transpordi arengule. Linnad tekkisid liiklusteede sõlmpunktidesse, vanadele laadaplatsidele, kirikuelu keskuste juurde ja linnuste juurde. Sellepärast, et nendes kohtades sai kaupa kergemini turustada või hõlpsalt toorainet hankida. Traditsioonilise ettekujutuse järgi oli linnade tekke eelduseks toidu ülejääk põlluharimisest linna lähedal ja tundub olevat selge, et esimesed linnad tekkisid jõgede lähedal, kus sai põlde niisutada. 2.Kuidas liigitatakse tänapäeval asulaid? Mis on selle liigituse aluseks?
kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad, kus elas lihtrahvas. Tallinna ümbritses ka linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad. Vasallide kaitseks ehitasid maahärrad linnuseid
1296. aastal on Helmold de Lode kirjas 1 Lübecki raele maininud oma linnu Lodenrodet ja Koilat, mille kohta puuduvad muud andmed. Kõige suurem linnadest oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. 14. sajandil võis Tallinnat nimetada ka üheks Baltimaade suurimaks linnaks. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Teistes linnades oli mõnisada kuni paar tuhat elanikku. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Hiljem said linna õigused veel Kuressaare, Paldiski, Valga ja Võru. Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Kõige tähtsam ehitis oli raekoda, mis asus üldjuhul linna südameks oleva peaväljaku ühes servas. Seal pidas oma istungeid linnavalitsus. Sarnaselt kirikutega oli sellel tihti kõrge torn, sümboliseerides suuremates linnades hansakaupmeeste võimu ja eneseteadvust
ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas tõusma põllumajanduse areng, oli eeldus linnade taastekkimisel. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000
annaabi.ee 
