keerulise meloodiaga, vaba rütmiga. Nii linnadesse kui ka maale hakati ehitama kirikuid ja kabeleid ja rahvas pidi hakkama regulaarselt missal käima (esialgu käidi vastutahtmist ja püüti säilitada vana usku ja kombeid). Kirikute juurde hakati rajama kiriku- ja kloostrikoole. Muude ainete hulgas õpetati laulmist ja orelimängu. Alates 13. sajandust levis linnades vaimuliku muusika kõrval ka võõraste maade ilmalik laul ja pillimuusika. Mängiti neid avalikel pidustustel ja laadaplatsidel. Võõraste maade muusikud sattusid Eestisse peamiselt koos kaubalaevadega. Aga 14. sajandil on teateid ka juba oma linnamuusikutest. Varasematel sajanditel valitses katoliiklus, aga 1517 a toimus Saksamaal Martin Lutheri algatusel usureformatsioon. Peagi jõudis luterlus ka Eestisse. Sellega seoses muutus ka jumalateenistuse kord ja muusika: 1) jumalateenistusi hakati pidama emakeeles, tasapisi hakkas ristiusk eestlastele omaseks saama
juhtimine, linnakodanikud, õiguskorraldus, kaubandus/. Rooma riigi kukkumisega kadusid ka vanaaja linnad. Keskaegsed linnad tekkisid inimeste arvu kasvuga, põlluharimisviiside täiustumisega, põllumajandustoodangu kasvuga, käsitöö ja kaubanduse eraldumisest põlluharimisega, ja kaubavahetuse elavnemisega. Käsitöölised ja kaupmehed hakkasid liiklusteede sõlmpunkdides elama, sest seal oli kergem kaupa müüa. Hakati ka vanadel laadaplatsidel elama. Linnad tõmbasid ohtralt palju inimesi ligi, sellepärast ehitati ka väljaspool müüre laoplatse. Linnad olid ka turvalised. Tavaliselt tekkisid linnad kaubateede äärtes või linnuste naabruses. Linni ümbritses tavaliselt uhkete tornidega linnamüür. Linnas oli suuri ehitisi nagu kirikud ja turuplats. Keskmise inimese elumajad olid 2-3 korruselised- 1. korrus oli tavaliselt töökoda, 2. korrusel olid elutoad ja 3. korrus oli laoruum. Öösel suleti aknaluugid ja mindi magama
Etendused vabas õhus. Kõige olulisemaks kohaks oli orkestra – koht, kus asus koor. Nende taga oli skeene – telgitaoline moodustis, kus näitlejad said riideid vahetada. Kanti konturne – paksu tallaga kingi – ja maske. Aischylos, Euripides, Sophokles. III. Keskaja teater – 6-16. sajand. Teater oli tihedalt kirikuga seotud. Tekkisid uued žanrid: müsteeriumid ja miraaklid, mis räägivad pühakute elust ja kannatustest. Mängiti linnaväljakutel ja laadaplatsidel. Kujuneb välja simultaanlava – kolmest küljest korraga sai jälgida, laval oli kolm tegevuspaika: maa, taevas ja põrgu. Tegevus toimus igas küljes kogu aeg. Olulisem esindaja Pierre Gringoire. IV. Renessansi teater – 16-17. sajand. Paneb aluse tänapäeva teatrile. Kujuneb välja žanr commedia del arte – rahvalik komöödia, - kus segunevad sõnad, muusika ja tants. Tekivad kindlad tegelastüübid,
annaabi.ee 
