1876. aastal valmis uus kivist koolihoone, nn Laadaplatsi kooli. 1880. Aastal alanud venestamislainega muudeti kool venekeelseks (1887-1889); hakkas kandma nime Pärnu Linna Poeglaste II Algkool. 1917, aastal ühendati poeglaste II ja samas Jannseni tänavail asunud tütarlaste kool (1872. aastal, asukohaga W.Jannseni änav nr 39). Aastal 1918 muudeti kool taas eestikeelseks. 1923 aastal toimunud kooliruumide laiendamise järel omandas kooli punane tellistest kahekordne hoone (asukoht: Laadaplats; ka Noorte väljak) selle kuju, mis tal praegugi. 1943. aastal anti Laadaplatsi koolihoone Saksa armee laatsareti käsutusse, mis tõttu koolipere kolis taamale Räämale teise koolimajja, kus õpitis õhtuses vahetuses. 1944 aastal pääses koolipere senisesse koolimajja tagasi. 1946. aasta kevadel sai kool nimeks Pärnu II Mittetäielik Kekkool. 1958. aastal septembris reorganiseeriti Pärnu koolid seoses uue koolihoone
Mitmete katsumuste kokkuvõttes tuli auga võitjaks Marek Pilv. Võisteldi ka õlle joomises ja suhkrukott leidis endale taas omaniku. (Pikkmets 2005) Simmani eel oli oodata Egon Nuterit ja Andrus Vaarikut, aga Vaarik ei ilmunudki kohale. Ka Anne Veski koos teatas kaks nädalat enne laata korraldajatele, et kahjuks ei saa tulla. 2006. aasta 15. juuli algas üsna jaheda tuulega ja sügiseselt. Siiski täitus laadaplats kella kaheksaks kauplejatega. Silma hakkas varahommikune suitsukala järjekord. Tervitussõnad laadalistele ütles vallavanem Andres Hirvela ja päeva juhatas sisse Peeter Kaljumäe. Puhkpilli helide saatel algas kultuuriline osa, seejärel alustasid meie isetegevuslased. Oma etteaste oli nõus esitama ka vastloodud külakapell Kalli külast. Toredad tantsud olid selgeks õppinud Koonga kooli algklasside õpilased. Osteti, müüdi, kuulati esinejaid. Pastoraadi ees kutsus
tunduvalt ja tekkis tarvidus korraliku võistluspaiga staadioni järele. Enne Esimest maailmasõda kasutasid Paide spordiharrastajad oma kokkutuleku- ja harjutuskohana Aiavilja tänaval asunud Tariuse näituseplatsi. Seal sai joosta, hüpelda, võimelda kuid ka jalgpalli togida. Sõjapäevil jäid näitused ja muud üritused korraldamata. Vahetus omanik ja spordiplats. Pärast sõda polnud enam paika, kus kergejõustiku teha. Uueks kohaks kujunes Mündi ja Vee tänava vahel asuv laadaplats ehk nagu teda rahva seas nimetati "Laadavainu". See plats oli niiöelda "eikellegimaa", kust kunagi kedagi ära ei aetud ning renti ei nõutud, lubade küsimisest rääkimata. Koht oli ka seetõttu meelepärane, et asus linna pürjerite silme alt eemal. Spordiplatsi pinnas oli enamuses künklik, mättaline ja pehme aluspõhjaga. Mõnikord tuli peale kuulitõuget kuul maa seest välja kaevata. Laadavainul peeti 4-5 korda aastas laata, vaheajal aga karjatasid linnaelanikud seal lehmi ja hanesid
Selles suhtluses on meil täita ametirollid (arst, patsient, müüja, ostja, ülemus, alluv jne), mis ühes situatsioonis ei vahetu. Tavaline on ka see, et vähemalt üks osapool on selles suhtluses mingi institutsiooni esindaja (poemüüja esindab poodi, õppejõud ülikooli jne). Avalik suhtlus toimub selleks määratud paikades, nt ametiasutustes, poodides, koolides või sellistes kohtades, mis on ajutiselt määratud olema avaliku suhtluse kohad (nt ajutine laadaplats). Samuti on avalikus suhtluses tihti määratud situatsiooni piirid, selle toimumise aeg ja pikkus. Loengu pikkus või arsti vastuvõtuaeg ja selle pikkus on paigale pandud ja kuigi seda võidakse veidi liigutada, ei ole see siiski vaba. Kuigi nt kaupluses ei ole pandud piire sellele, kui kaua me võime müüjaga kõnelda, on ajaline press seal alati tuntav. Avalik suhtlus on suhteliselt formulariline. Kaupluses kordame päevast päeva samu fraase ja lausemalle
läbipõrumisest tuleb alati edasi minna. See on raske (nagu keegi oleks kõrvakiiluga vastu lajatanud). Ettevõtja peabki positiivne olema ja lootma, et ÄKKI järgmine kord läheb paremini, muidu ta ei oleks ju ettevõtja. Mina ettevõtjana Minul kui 17. aastasel noorukil puuduvad veel kahjuks suuremad kogemused ettevõtjana. Kuigi olen käinud mitmetel ÕF laatadel ja tahtsin ka ennast FIE-ks võtta. ÕF laatadel olen käinud koos oma klassiga. Laat oli huvitav ja meeldejääv, kuna laadaplats asus suures kaubanduskeskuses. Paljud õpilased koos oma toodetega olid kohale tulnud, ning tahtsid seal seda rahvale müüa. Meie firma tootis helkureid, kuna me pidasime seda kõige otstarbekamaks asjaks, mida inimesed niikuinii vajavad. Meil olid head tutvused teedevalitsusega, kust me saime odavalt materjali helkurite tootmiseks. Minu panus firmas oli teha reklaami ja tooteid võimalikult palju kohapeal ära müüa. Tänu
annaabi.ee 
