keskus asus Lihulas, seejärel Vana-Pärnus, mille leedulased aga maha põletasid. Uueks piiskopkonna keskuseks sai Haapsalu, kuhu ehitati peakirik ja hakati rajama piiskopilinnust. 1279. aastal andis piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. Linnus hõlmab 3 hektari suuruse territooriumi. Selle rajamine, laiendamine ja ümberehitamine toimus sajandite jooksul mitmes etapis, vastavalt relvastuse arengule. Lõpliku suuruse omandas linnus piiskop Johannes IV Kyveli valitsemisajal (1515-1527), mil valmis tugev tulirelvadele kohandatud sakmelise rinnatisega eellinnuse ringmüür koos võimsate suurtükitornidega. Müüride kõrgus ulatus üle 10 meetri, müüri paksus kõikus erinevatel lõikudel 1,2-1,8 m vahel. Liivi sõda sai tuleprooviks linnuse kaitsevõimele. Sellest ajast pärinevad Pilt nr.1 Haapsalu Piiskoplinnuse linnuse sisemised kraavid ja blindaažid, mis ehitati kahurite paigutamiseks
juba vastastikku armunud, õpivad teineteist täielikumalt tundma." 1.1 Ajaloolised kombed Pulmadele eelnesid otseselt kosjad. Kui noormees oli jõudnud abiellumisikka, peeti perekonnas nõu, keda ta peaks kosima. Määrati kindlaks ka pruudile esitatavad nõuded. Eriti oluliseks peeti tulevase abikaasa töökust. Esimesed teadaolevad kirjalikud andmed naisetõmbamise kohta Eestis pärinevad 16. sajandist. Nii selgub piiskop Kyveli kirikukatsumise protokollidest aastaist 1519-1522, et mehed vägivaldselt enestele naisi röövisid. Piiskop ähvardas kõiki naisteröövijaid surmanuhtlusega. 1588. aastal kirjutas Sebastian Münster oma kuueköitelise töö ,,Cosmographey" kolmandas osas ,,Iseäralikest kommetest, mis esinevad Liivimaal" naisevõtmisest paganliku kombe järgi: ,,Kui talumehel on poeg naise jaoks suur küllalt, siis
kaardid 6. Kodu- ja kultuuriloolised ning muud allikad: kihelkonnakirjeldused, koduloolaste käsikirjad ja publikatsioonid, erineva mahu ja sisuga trükised 7. Tänaseni säilinud suuline teave: kohapärimus, teadmised, kogemused, mälestused Kirjalikud alaooallikad Mitmekesine allikaliik – kõiki ei jõua siin tuvustada. Näited pühade puude ja salude kohta: Henriku Liivimaa kroonika kuni 1227, Taani hindamisraamat 1241, 1428. aasta Riia provintsiaalkirikukogu statuut, Piiskop Kyveli visitatsioonikorras (arvatavasti 1519), Balthasar Russowi kroonika 1578, uustrükk 1584, David Dubberhi volikiri 1586, Jesuiitide teated 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest, Dionysius Fabriciuse kroonika 1611, Franz Nyenstede kroonika 1609/1611, Tallinna sinod 1627, Johannes Gustlaf 1644 jne. Kokkuvõtvalt Kirjalikud allikad loovad diakroonilise silla läbi sajandite, annavad hilisemale pärimusele sügavama ajalise dimensiooni, näitavad nähtuste püsivust.
annaabi.ee 
