Teoseid: Self Knowledge and Self-Identity, (1963), Per- sonal Identity, (koos R. Swinburne'iga, 1984), Identity, Cause and Mind: Philosophical Essays (1984) ja The First Person Perspective, and other Essays (1996). Tlk. 4 Shoemaker (1984: 356) näib tõrksalt liikuvat selle järeldusega nõustumise suunas: "Seega kui me ei leia mingit alust, millelt saaksime eitada selliselt visandatud olukorra võimalikkust ... tuleb meil ilmselt valida, kas lükata tagasi kvalita- tiivse sarnasuse funktsionalistlik käsitlus või standardne arusaam kvaalidest. Ma eelistaksin seda valikut vältida; ent kui ma selleks just sunnitud oleksin, loobuksin ma standardsest arusaamast kvaalide kohta." 5 Shoemaker (1982: 360) omistab Wittgensteinile seisukoha (mööndes, et "ei ole päris kindel", kas Wittgenstein seda tegelikult pooldas), mis on väga lähedane seisukohale, mida mina siin kaitsen. Ent Shoemakeri jaoks "näib mõtlematagi
nite genealoogia, nende ajaloolise kujunemise, s.t. nende evolutsiooni alu- sel. Lähtutakse järgmistest põhiprintsiipidest: 8.1.1. Klassifitseerimisühikuteks, s.t. taksoneiks saavad ja tohivad olla ainult monofüleetilised rühmad selle termini täpses (kitsamas tähendu- ses). Parafüleetiliste rühmade mõistet vt. 3.2. ja joon. 7. 8.1.2. Tunnustel tuleb eristada sellised tunnuse seisundid (tunnused transformatsiooniseerias), mis on omavahel diskreetselt erinevad (kvalita- tiivsed ordineeritud või ordineerimata tunnused), ja mille seas saaks eris- tada plesiomorfset (-eid) ja apomorfset (-eid) (vt. 4.5). 8.1.3. Taksonite rühmitamise aluseks saavad olla ainult neile ühised apomorfsed tunnused (sünapomorfid), mitte aga ühised plesiomorfsed tunnused (sümplesiomorfid). 8.1.3. Süsteemi (klassifikatsiooni) aluseks on hüpoteetiline fülogenee- sipuu (kladogramm), mis näitab tunnuste muutumist oletatavas evolutsioonis,
et kaardistada ja analüüsida nende arvamusi, hinnanguid ning ootusi. Audit algab tavaliselt organisatsiooni esindajate intervjueerimisega, mille tulemusena kaardistatakse suhtluse peamised kitsaskohad sellisena, nagu need organisatsioonile endale paistavad, seejärel liigutakse välissihtrühmade küsitlemise juurde. Otsus, kas kasutada kommunikatsiooniauditi koostamiseks kvantitatiivset ankeetküsitlust või kvalita- tiivseid tehnikaid (tavaliselt süvaintervjuusid) sõltub auditi eesmärgist ja kajastatavatest teemadest, auditeeritavast organisatsioonist ning sihtrühmadest, kelle arvamusi ja hinnanguid soovitakse teada. Auditit koostavad spetsialistid aitavad valida igal konkreetsel juhul kõige sobivama metoodika ning vajadusel kasutavad kombineeritult kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tehnikaid.
annaabi.ee 
