Keevitamisel ühe läbimiga liigub soojusallikas piki keevisõmblust ja koos temaga teda ümbritsev temperatuuriväli. Temperatuur keevistoote erinevates punktides muutub pidevalt. Algul temperatuur kasvab ja saavutab maksimaalse väärtuse ja seejärel langeb. Keevituse termotsükliks nimetatakse keevistoote mingi keevisõmbluse lähiala punkti temperatuuri sõltuvust ajast. Keevitusprotsessi termotsüklit iseloomustab: a) temperatuuri tõusu kiirus e. kuumutuskiirus; b) maksimaalne kuumutustemperatuur; c) seisutusaeg maksimaalsel temperatuuril; d) jahtumisaeg või jahtumiskiirus. Keevisliidete omadused sõltuvad põhiliselt keevituse termotsükli maksimaalsest temperatuurist ning jahtumiskiirusest. Keevisliite omadused ja lähiala struktuur sõltuvad suurel määral jahtumiskiirusest vahemikus 800 °C kuni 500 °C, mida hinnatakse jahtumisajaga selles vahemikus ja tähistatakse kirjanduses t8/5 või 8/5. Väikese jahtumisaja korral iseloomustab
induktsioonvoolu abil). Oluline tähtsus on ahju kuumutuskeskkonnal, mis võib olla tavaline (õhk, kütuse põlemisgaasid jne) või kaitsev (kontrollitav gaasiline keskkond, inertgaasid, vaakum). Tavalise kuumutuskeskkonnaga ahjus toimub terase pinnal tagi teke ja süsiniku väljapõlemine õhu, auru toimel või vastupidi – süsinikuga rikastumine gaasides oleva Co, C H 4 arvel. Kaitsva keskkonna puhul neid nähtusi ei toimu. Kuumutuskiirus oleneb eelkõige kuumutustemperatuurist ja kuumutusviisist ning metalli soojusjuhtivusest, mida väiksem see on, seda aeglasem peab olema kuumutus. Legeerivad elemendid ja süsinik vähendavad tunduvalt raua soojusjuhtivust. Väikese soojusjuhtivusega teraste korral (kiirlõiketeras) kasutatakse astmelist kuumutust (ühe-või kahekordse eelkuumutusega). Kaardumise vältimiseks peab peeni pikki detaile (võllid, puurid jne) ja õhukesi plaate kuumutama püstasendis, näiteks riputatult
mistõttu paljud keemilised reaktsioonid ei kulge lõpuni. - Sulakeevisvanni lühikese kestuse tõttu ei jõua alati lahustunud gaasid ja räbu tõusta õmbluse pinnale enne metalli tardumist, põhjustades nõnda poorsust ja räbupesasid. Keevituse termotsükkel ja seos termomõju tsooniga Keevituse termotsükkel ( ) Keevitusprotsessi termotsüklit iseloomustab: a) temperatuuri tõusu kiirus e. kuumutuskiirus; b) maksimaalne kuumutustemperatuur; c) seisutusaeg maksimaalsel temperatuuril; d) jahtumisaeg või jahtumiskiirus. Keevitamisel ühe läbimiga liigub soojusallikas piki keevisõmblust ja koos temaga teda ümbritsev temperatuuriväli. Temperatuur keevistoote erinevates punktides muutub pidevalt. Algul temperatuur kasvab ja saavutab maksimaalse väärtuse ja seejärel langeb. Keevituse termotsükliks nimetatakse keevistoote mingi keevisõmbluse lähiala punkti
tsementiit, mis suurendab terase kõvadust. 2) kuumutades aga terast üle faasipiiri Acm(täiskarastus), jääb struktuuri peale karastamist märkimisväärne kogus jääkaustenniiti. Sellise kuumutuse korral on ka austenniidi tera kasvu oht, mis omakorda põhjustab jämedateralise austenniidi teket ja karastatud terase haprust, aga ka süsiniku väljapõlemist. Need asjaolud vähendavad terase kõvadust. Kuumutuskiirus Kuumutuskiirus on oluline temperatuuri ühtlustamise seisukohalt kogu ristlõike ulatuses ja sellega kaasneva struktuuri homogeniseerimisega. Kuumutuskiirusest sõltub eelkõige karastamise kestus, sellest aga omakorda protsesside maksumus, mistõttu kuumutuskiirust on otstarbekas suurendada. Kuumutamise kiirendamiseks on mitmesuguseid viise vedelkeskkondades(sula plii, sula keedusool) kuumeneb metall kiiremini kui gaasikeskkondades ja ahjudes. Ühtlane igakülgne detaili kuumutamine soodustab tema
annaabi.ee 
