Me järgi undama jääb öhe rehepeks. Üheksas Kiri Järve pääl on mitu rada, teed. Kui sa tuled, millist rada tuled? Maha pudenen kõik lumilinde suled, saotand kõik rajad helbed need. Täna tuiskab väljän, sulalt mühiseb. Tuled läbi tuule, tuisu sina? Soonin veri nagu voolaks tina, istun siin ja ootan, pää vaid ühiseb. Täna olen õnnetum kui kunagi: tahan sulle, armas, laulu säädä, aga sõna sõnna kinni'i taha jääda. Kumiseb ja kuumab pää kui eilegi. Mitu korda avan akna, mühinasse kuulan, ainult oma süda taob. Järv ja männik silmapiirilt kaob külma kaugusse ning pimedusse. Ah sa armas! Olen jälle kurb ja ramp. Kurbust laest ja seinast hajub tuba. Armastan sind. Oled siin vast juba? Ootan sind ja ootab laual lamp. Kümnes Kiri Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkrupääd, suhkrupäie all sina lääd. Kuused latvadel kandsid kuid, lumilinnud painutid puid,
suitsusammas tuhiseb. Tera vettib, rutta, rutta! Hirmsad rajud, raherünkad! Silmist pisarad võid nutta Ainult pääta tüve-tünkad nesteks nurme-naatidele, jäävad järele su aunast. käed ent vilja valavad Küpsest kannatuse kaunast plaatidele, paiskub vili üksi-ivi mis on tulipalavad. vastu kivi. Aur käib üles, kolle huumab. Köida kotti kallis tera! Elumahl nüüd kivil kuumab. Pööristuul ent höörikera Palavikus läitund veri sasipuntraks marutab. sähvib silmis nagu pikne. Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri, aja-pere isekeskis siis ei rikne, sõlmed lahti harutab. siis ei kidu kesta varjus homse idu. Juba sirbi sees on sälgud, pilbastega väsind välgud [---] valgustavad une pervi. Kuid su saagist veel ei mõika, lõika, lõika tühi tünder nutab servi.
Kuid korraga hakkab Tõnul külm. Ning ka varvaste ja näppude otsas on kinni, - ja ninaalune habe rebib mokka, - ja uinuva tuuliku juurest Kuid korraga puhkeb ta naerma. Et ta seda võis unustada! Külmetab, ja endal külmarohi rees! Tõnu kobab heinte seest otsida ja tõmbab toobise pudeli välja. On küll piiritus, kodu kangemaks viinaks tempida kui harilik atsissina, aga läheb ka selgelt sihukese pakasega. Võtab lonksu ja tunneb kuidas sees kuumab. Võtab aegajalt lonkse veel, et külm ei hakkaks ja tunneb kuidas tal kõik jube mugav ja hea on. Ent äkki ei näe teekäija enam. Aina kogudus ilmakauges kirikus laulab ning orel mängib, ja kellad löövad, ja kellad löövad. Kuid siis ei kuule teekäija enam. Hobune aina jookseb ja jookseb ja mõtleb et kas täna peatust ei tulegi? Peremees ei paista aga liigutavat, jääb ühe kõrtsi juurde seisma, peremees jälle ei liiguta ja jookseb siis koju ära.
annaabi.ee 
