Ajahammas oli maja kõvasti purenud: võsa ja nõgesedkasvasid põrandast välja. Suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud. Et muuseumiideele tuge leida, hakkas ilmutust näinud mees võimu ja rahameeste uksi kulutama, raha teenimiseks sigu kasvatama. Eksponaate otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes. 1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. "Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks," mäletab Tõrs. "See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik." Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla. Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid, näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud
See tekitab meis parajat konkurentsi. Kui keegi on sinust milleski parem, siis sa teed loomulikult kõik selleks, et ise olla parem. Siit ilmneb ka hoopis positiivne omadus, eestlane on järjepidev. Kui ta on võtnud omale eesmärgi, siis ta ka täidab selle ning tunneb ainult siis rahulolu. Ühel rahvusel ei saa olla ainult negatiivseid iseloomuomadusi. Eestlase räsitud ja orjameelses südames on läbi aegade säilinud ühtsus ning ühtehoidmine. Oleme olnud võõrvõimude all sajandeid. Me kuulutasime end iseseisvaks, kuid jõuga võeti vabadus meilt ära. Üheskoos ilma vägivallata ning ohvriteta laulsime end taas vabaks. Milline tegevus ja sündmus toob kokku ülimalt palju eestlasi? Vastus on imelihtne – loomulikult laulmine ning laulupidu. Nõmme Gümnaasiumi vilistlane ja endine Eesti Vabariigi president Lennart Meri kõneles 1999. aasta laulupeol nii: „Laulupidu on südameasi nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb
{24868}{24907}Pea kinni! {25604}{25673}See on juba kolmas linn,|mille me ilma võitluseta ära anname. {25679}{25730}llma ühegi pauguta... {25748}{25884}Häbiasi! Tundub,|et Eesti saatus on otsustatud! {25931}{26007}Ja kui järele mõelda,|siis paras meile! {26073}{26200}Mis asja, kurat, te räägite!|Pool Eestit on ju veel meie käes! {26216}{26286}Mida te plagate siis?|Miks te ei võitle? {26290}{26359}Kellega koos ma võitlen?|- Oota nüüd. {26363}{26424}Me kuulutasime välja mobilisatsiooni,|pöördusime liitlaste poole... {26428}{26484}Mis kasu meist on,|kui eestlased ise ei tule? {26492}{26531}Ja need, kes tulevad,|panevad jalad seinale {26538}{26611}ja hakkavad mult uusi saapaid nõudma,|et muidu nad ei võitle. {26615}{26682}Kurat! See on ju ainult ettekääne.|- Muidugi, {26688}{26785}aga koju tagasi jooksevad nad ikkagi,|naise selja taha peitu. {26808}{26891}Meie, soomlased, vähemasti valisime,|kes valgete, kes punast poole. {26895}{26923}Kurat!
Küljetuul oli aga hoopis hull sellega ei suutnud me teel püsida! Näiteks mäkke mineval serpentiinil on aga teeservas kuristik. Kui suutsimegi end kuidagimoodi tasakaalus hoida, olid suureks katsumuseks möödasõitvad autod hetkelises tuulevaakumis kadus hoolikalt säilitatud tasakaal hoobilt. Vastukaaluks kõigile hädadele on aga polaarpäev kunagi pole liiga hilja laagrisse jääda. Valge on kogu aeg ja nii kuulutasime öö välja siis, kui meile parajasti sobis. Taganttuul tuli alati viimseni ära kasutada, olgu kell kui palju tahes. Vaid üks kord läksime kella järgi magama, hommikul pidime siis tõdema, et tuul on vastassuunda pöördunud (mida muuseas juhtus ka päeval korduvalt, ikka nii, et kui meie pöörasime, pööras ka tuul, ja ikka vastu). Maastikuautode maa Sildu on Islandil mägijõgede tõttu palju ja kõik nad on puust (saarel aga puid praktiliselt ei kasva!) ja hästi kitsad
annaabi.ee 
