Kõnekäänu lõplik tähendus selgub alles lausest. Lauluparoodia on luuletuse või poplaulu uus, koomilise sisu või vormiga teisend. Lõppriimiline rahvalaul tekkis 18 sajandil ja seda eristab regilaulust sõnade riimumine värsside lõpus. Muinasjutt on rahvajutt milles on vaba fantaasia kaudu väljendatud inimese lootusi ja soovunelmaid. Muistend on rahvajutt, mis on seotud aja, koha, eseme, sündmuse, isiku või uskumusega. Tänapäeval kutsutakse kõlakaks, kuulujutuks. Mõistatus on sõnaline peitepilt. Sisaldab küsimust, millele peab vastama. Naljand on lühike, koomilise või satiirilise sisuga rahvajutt. Pajatus on lühike, mütoloogilise tagapõhjata rahvajutt, mille aluseks on kindel elujuhtum ja isik. Rahvalaulik on rahvalaulu esitaja, eeslaulja ning ka lauluarendaja. Rahvaluule ehk folkloor on pärimusmuusika see osa mille moodustab poeetiline sõnalooming. Regilaul koosneb tekstist, viisist ja esitusest
1934. aasta ja vapsid kurjategijad või ohvrid? 1920.-30 aastatel Eestis tegutsenud Vabadussõjalaste Keskliidu EVL mõju tolleaegsele riigile ja selle edasisele saatusele ei saadud siis ega saa ka tagantjärgi üheselt tõlgendada. Kui aga üritada vastata küsimusele, kas rahvasuus vapsideks ristitud liiduliikmed olid kurjategijad või ohvrid, tuleb esmalt lähtuda sellest, kelle suhtes nende tegevust vaadelda ning kuivõrd pidasid nad kinni oma põhimõtetest. EVL põhikiri sõnastas vapside eesmärgid järgnevalt: "Organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel; aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitl...
nad ennast talle tõestavad. Kogu teose vältel tõestab Dunja enda ustavust ning seda, et ta ei tee midagi ilma mõtlemata. Kõik tema sammud ja käigud on hästi läbi mõeldud ning iga otsus tema elus on selleks, et teistel oleks parem. Eelkõige tema vennal, keda ta armastab läbi ja lõhki. Ka on ta algselt veendunud, et tema vend kuritegu ei sooritanud. Ta usub siiralt, et ta vend pole selliseks teoks võimeline ja arvab selle olevat kuulujutuks ning muinasjutuks. Kuid sügaval sisimas aimas ta tegelikkust, nähes venna käitumist, olekut ja tegemisi. Siiski ei tahtnud ta endale tunnistada, et tema ainus vend on millekski selliseks võimeline. Nähtavasti ei osanud ta välja tuua ühtki ajendit ega põhjust, mis oleks viinud tema venna selleni, et niivõrd draagiline kuritegu täide viia. Rääkides Svidrigailoviga ning kuulates tema selgitusi ja põhjendeid, hakkas talle aga
nad ennast talle tõestavad. Kogu teose vältel tõestab Dunja enda ustavust ning seda, et ta ei tee midagi ilma mõtlemata. Kõik tema sammud ja käigud on hästi läbi mõeldud ning iga otsus tema elus on selleks, et teistel oleks parem. Eelkõige tema vennal, keda ta armastab läbi ja lõhki. Ka on ta algselt veendunud, et tema vend kuritegu ei sooritanud. Ta usub siiralt, et ta vend pole selliseks teoks võimeline ja arvab selle olevat kuulujutuks ning muinasjutuks. Kuid sügaval sisimas aimas ta tegelikkust, nähes venna käitumist, olekut ja tegemisi. Siiski ei tahtnud ta endale tunnistada, et tema ainus vend on millekski selliseks võimeline. Nähtavasti ei osanud ta välja tuua ühtki ajendit ega põhjust, mis oleks viinud tema venna selleni, et niivõrd draagiline kuritegu täide viia. Rääkides Svidrigailoviga ning kuulates tema selgitusi ja põhjendeid, hakkas talle aga
tata, "tahtvat nad kaevata Jumalale ja tema puhuritele" (Marburgi Wigand, lk. 501). Peab arvama, et paganausu poolehoidjate viha arvele ristiusu vastu tuleb panna Padise kloostri munkade ja võhikvendade (viimaste hulgas oli ehk ka noorkristlasi) tapmine, mõne kiriku põletamine ja ristiusulise poeglapse ristilöömine Tallinna all, kui seda ülepea on sündinud, mis kahtlane, sest et Wartberge Hermann, kes sellest räägib, seda juba kuulujutuks nimetab. Muidu aga on eestlaste ülespidamine ristiusu suhtes võrdlemisi mõõdukas ja leplik. Kui eestlased nõus olid alistuma rootslastele (Hoeneke lk. 20) ja isegi ordule (Hoeneke lk. 22), kui nad aga vasallidest lahti saaksid, siis pidi olema ikkagi iseenesest mõistetavaks eelduseks, et nad ristiusu maksvust tunnustavad. Marburgi Wigand'i meelest pidid eestlaste sõnad ja tingimused nii leplikeks osutuma, et ta meeletule verevalamisele ordu poolt paremat põhjendust ja õigustust sel
annaabi.ee 
