Hästi matsin sind õõn-sasse puusse, hästi peitsin sind huntide eest varjule. Aga ma lahkun sust, aeg on möödas. Koidu ja koidu vahel tõu¬sis mulle uus tõde. Ei ma pea olema karjane ega surnumatja. Ei iialgi enam taha ma kõnelda rahvaga: viimne kord kõnelesin surnule. Loojate, põimajate, pidustajatega tahan nüüd seltsida: viker-kaart tahan neile näidata ja kõiki üliinimese astmeid. Üksiklasile laulan oma laulu ja kaksiklasile; ja kel veel kõrvad on kuulda kuulmatut, selle südame tahan ma raskeks teha oma õnnega. Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu astumine nende kustumine.** * Algkeeles sõnamäng: den Brecher, den Verbrecher. Redigeerija märkus. ** Sõnamäng: Gang - Untergang. Red. märkus. 10 Nõnda kõneles Zarathustra oma südames, kui päike seisis kesktaevas: siis vaatas ta küsivalt
inimesed omavad küllaldaselt andmeid, ütle-me näiteks, nii transpordiküsimustes kui ka kõrge välispoliitika küsimuses. Vastasel juhul jääks üle eeldada, et meil on tegemist eranditult vaid universaalsete geeniustega, kuid me ju teame, et tõelised geeniused sünnivad võibolla kord sajandis. Tegelikult asuvad parlamentides mitte "pead" vaid äärmiselt piiratud, diletantide ülespuhutud pretensioonide-ga inimesed, halvimat sorti vaimne surrogaat. Ainult sellega võibki seletada seda kuulmatut kergemeelsust, millega need härrad sageli arutavad (ega otsusta) probleeme, mis sunniksid väga ja väga mõtlema isegi kõige suuremaid vaimujõude. Suurima tähtsusega üritused, mis omavad hiigelsuurt tähendust kogu tulevasele riigile ja rahvusele, otsustatakse härrade parlamentääride poolt sellise kergusega, nagu oleks tegemist mitte terve rassi saatusega vaid doominopartiiga. Muidugi oleks täiesti ebaõiglane eeldada, et iga saadik oleks juba eelnevalt sündinud atrofeerunud
edusamm oli. Feodaalse seadusandluse vana hoone jäi püsima, sellega koos kõik need arvutud kohturingkonnad ja lään-konnad, mis linnas läbisegi ristlesid, üksteisel ees seisid, segamini läksid, risti-rästi üksteise peale kuhjusid, üksteisesse lõikusid; tihe võrk öövahtkondi, patrulle, vahiposte oli täiesti asjata, sest nende vahelt pääsesid relvastatud vargad, röövlid ja mässajad ilusasti läbi. Selles korratuses polnud siis ka midagi kuulmatut, kui mõni jõuk mingile lossile, paleele või majale kõige rahvarikkamas kohas kallale tungis. Enamasti tulid naabrid alles siis appi, kui riisumine juba nende enes-teni ulatus. Tulistamist kuuldes toppisid nad kõrvad kinni, sulgesid aknaluugid, barrikadeerisid uksed, jättes löömingu saatuse hooleks, tulgu siis valvesalgad appi või mitte. Järgmisel päeval kõneldi Pariisis: «Täna öösel tungiti Etienne Barbette'i majja. Marssal de Cler- 400 mont sai nahatäie» jne
annaabi.ee 
