Kahepoolse kuulmislanguse korral oleks hea kasutada kahte kuuldeaparaati, kuid alati pole selleks võimalusi. (http://kuulmislangus.weebly.com/kuuldeaparaat.html) Veel on kuulmislangusega inimesele võimalik paigaldada sisekõrvaimplantaat. Tegu on kirurgiliselt paigaldatava proteesiga, mis kompenseerib teo retseptoorse talitluse häireid. Vajadus sisekõrva implantaadi järele tekib tavaliselt siis, kui inimene ei kuule helisid tugevusega 85 dB ning ka kuuldeaparaatidest pole kasu, sest heli ei jõua sisekõrva teo häirete tõttu kuulmisnärvini. Implantaadi süsteemi moodustavad kehasisene vastuvõtja ning mikrofon ja saatjarõngaga kehaväline kõneprotsessor, mis võib olla kehal kantav või kõrvatagune. (http://kuulmislangus.weebly.com/sisekotildervaimplantaat.html) Kolmandaks võimaluseks on traadita kuulmisabivahend ehk FM-süsteem, mis koosneb rääkija külge kinnitatavast mikrofoniga saatjast ning vastuvõtjast, mis on ühendatud
tekkinud, võime rääkida kas konduktiivsest või neurosensoorsest kuulmiskahjustusest. Konduktiivse kuulmiskahjustuse puhul on takistatud helivõngete edasiandmine väliskõrvast keskkõrva. Selline seisund on sageli mööduv, eriti väikestel lastel ja võib olla põhjustatud vedelikust kõrvas . See võib mööduda iseenesest, või tehakse väike operatsioon, väike lõige kuulmekilesse keskkõrva puhastamiseks. Konduktiivse kurtuse puhul on enamasti abi kuuldeaparaatidest. Inimese kõne on vaikne, ta kuuleb oma kõnet luukuulmise abil. Neurosensoorne kurtus esineb, kui kahjustatud on kohlea kuulmiskiud. See võib olla pärilik, haiguse, ravimite kasutamise, plahvatuse või pikaaegse müra tagajärg. Harvem on neurosensoorse kurtuse põhjuseks kuulmisnärvi kahjustus. Mõlemal juhul ravivõimalused puuduvad. Kuulmislangus vanas eas ongi enamasti neurosensoorne. Kui juhtteede
ole selleks võimalusi. Siis võib ainult ühte kõrva paigaldatud abivahend olla inimese jaoks heli lokaliseerimisel ja kõne mõistmisel mürarikkas suhtlussituatsioonis häiriv, mistõttu ta väsib tavapärasest palju kiiremini. 6.2 Sisekõrvaimplantaat. Sisekõrvaimplantaat on retseptoorse talitluse häireid kompenseeriv kirurgiliselt paigaldatav protees. Vajadus sisekõrva implantaadi järele tekib enamasti siis, kui inimene ei kuule helisid tugevusega 85 dB ning kuuldeaparaatidest pole kasu, sest heli ei jõua sisekõrva teo häirete tõttu kuulmisnärvini. Implantaadi süsteem koosneb kehasisesest vastuvõtjast ning mikrofoni ja saatjarõngaga kehavälisest kõneprotsessorist, mis võib olla kehal kantav või kõrvatagune. 21 22
Kuuldeaparaatide tööpõhimõte seisneb helisignaalide muutmises elektrilisteks signaalideks, mis suunduvad võimendisse. Seal omakorda võimendatakse neid elektrisignaale ja hiljem telefonis muundatakse need jälle helivõngeteks. Näiteks kuuleb kuuldeaparaati kandev laps 40dB heli enda kõrvas hiljem 65dB-se helina. Sisekõrva implantaadi korral on protsess palju keerulisem. Kirurgilisel teel on paigaldatud peanaha alla vastuvõtja- stimulaator, mis ankurdatakse koljusse. Erinevus kuuldeaparaatidest seisneb selles, et sisekõrva implantaadi korral stimuleeritakse elektriliselt otse kuulmisnärvi kiude, kust informatsioon jõuab Suhtumine kuulmislangusesse 12 ajju helidena. Väljaspool oleva saatja ülesandeks on signaalide töötlus vastuvõtja-stimulaatorile magneti abil (Eesti Kuulmispuuetega Laste..., 2007).
annaabi.ee 
