Sellist tõuget on tunda, kui palpeerida pulssi mansetist allpool ning kuuldes stetoskoobiga. (Nienstedt jt 2007: 215). Võib juhtuda nii, et kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sellel momendil nõrgeneb heli järsult ja pehmendavad teravad tõuked. Sellel hetkel mõõdetav näit on diastoolne vererõhk. Diastoolset vererõhku ei saa määrata palpeerimise teel, seda võib teha ainult kuulatledes. (Nienstedt jt 2007: 215). 2.3. Vererõhu mõõtmine mõlemal käel Patsient võib paluda tervishoiutöötajat, et ta mõõdaks vererõhku mõlemal käel. Vererõhu mõõtmisel mõlemal käel võivad toimuda erinevad indikatsioonid. Tervidhoiutöötaja peab valima suurimat vererõhu näidist. Inimestel, kellel erineb vererõhk rohkem kui 10 mmHg, võivab saada südameatakki või ajurabandust. Need juhtumid võivad leiduda inimestel, kes on vanemaealised
Patoloogia Vaadikujuline ehk emfüsematoosne rindkere. Kanarind (ettevõlvunud rinnak, kaasasündinud või rahhiitiline). Lehterrind (sissetõmbunud rinnaku alaosas rahhiitiline või kaasasündinud). Hingamissagedust hinnatakse ühe minuti vältel ja lugeda tuleb kas väljahingamised või sissehingamised. Loetakse korduvalt nii ärkvelolekul kui magades, jälgides rindkere või kõhu liikumist või kuulatledes stetofonendoskoobiga nina ees või parema kopsu eesväljal. NB! Vastsündinu hingamine on ebaregulaarne nii sageduselt (pausidega kuni 10 sekundit) kui ka sügavuselt. Vastsündinu hingamissagedus kiireneb ärkvelolekus, söömisel, nutmisel, erutusel ja kehatemperatuuri tõusul (Tunell 1998). Hingamissageduse normväärtus vastsündinueas on 30-50 x minutis, imikueas 20-40 x minutis, väikelapse- ja eelkoolieas 20-30 x minutis ja koolieas 15-20 x minutis. Tuleb meeles pidada, et ka lapse
Nasogastraalsond on intubeeritud laste puhul vajalik kuna intubatsioonitoru hoiab kõri avatuna ja seetõttu on toidu suu kaudsel manustamisel suur oht aspireerida see hingamisteedesse (Allman jt 2007.). Peale nasogastraalsondi paigaldamist ja enne toidusegu manustamist on kindlasti vaja kontrollida nasogastraalsondi asetust maos kas aeglaselt süstlaga aspireerides maosisaldist või surudes mõni milliliiter õhku nasogastraalsondi samal ajal stetoskoobiga kõhult mao kohalt kuulatledes. Kui nasogastraalsond on maos kostub hele mulksatus. Nasogastraalsondi asetust lastel saab kontrollida ka röntgenülesvõttega (Iivanainen jt 1997). Lapse ööpäevase energiavajaduse arvutamiseks on kasutusel järgmine valem: vanus aastates × 100 + 1000 kcal Niisiis on näiteks 3-aastase lapse keskmine ööpäevane energiavajadus 1300 kcal, 15-aastasel aga 2500 kcal (Grnberg 2008). 5.4.2.Intubeeritud lapse diureesi jälgimine
annaabi.ee 
