Valisin just nimelt selle teema, sest olen igapäevaselt ja väga tihedalt seotud juhtkoerakasutajatega ning olles teemaga niivõrd hästi kursis, oskan välja tuua põhiprobleeme ning nende lahendusi. Loodan, et kuulate minu järgnevat juttu tähelepanelikult, vältimaks juhtkoerakasutaja ja juhtkoeraga valesti käitumist. Esimene asi, mida juhtkoerakasutajat nähes teha ei tohi, on koera kutsumine erinevate häälitsuste ja vilistamistega. Kõige sagedamini on taolisteks ''kutsujateks'' vanaprouad ja väiksed lapsed, kes koera nähes kohe pöördesse lähevad. Igasugune taoline tegevus mõjub juhtkoerale häirivalt ning see võib ta panna unustama, et teeb oma tööd. Seesugune olukord eksitab omakorda ka pimedat. Teine, ja ühtlasi ka sama oluline kui esimene punkt, on juhtkoera mitte katsumine/paitamine ilma kasutaja nõusolekuta. Juhtkoera üheks raudreegliks on järgnev: ''Kui on rakmed peal, siis on tööaeg, kui rakmeid ei ole, alles siis on vaba aeg''
ilus kirjaline vaip-sõidutekk, millele 19. sajandil lisandus ka vooditekk. Pulma kutsuti peigmehe ja pruudi sugulased ja lähedased naabrid, tuttavad. Küla muud inimesed võisid tulla tavaõoguse kohaselt pulmi vaatama ja neist vähesel määral ka osa võtma. Ühest korrast ei aidanud, pulma pidi kutsuma kolma korda. Kutsudes kummardati iga kutsutava ees. Pulmaliste arv ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni, tõustes jõukamate juures hilisemal ajal sajani ja üle sellegi. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte alati pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad. Rõivastus Muhu saarel näiteks rõivastus noorik pulma ajal kolm korda ümber, järkjärgult vanemast ülikonnast uuemasse, kuni ta lõpuks oma ajale vastava komplekti sai. Eriti rõhku pandi pulma ajal pruudi eheterohkusele, sest pidid ju ehted teda kõige ümbritseva kurja eest kaitsma. Põhja-Eestis oli kohati kombeks,et jõukam peigmees kinkis pruudile terve kaelakonna, s.o. sõlest ja keedest koosneva ehte komplekti
talupoegade ja vasallide vahel, kus anti andamit. Rüütelkond- Moodustas territorjaalselt vasallid. Rüütelkonda ei ole ordu aladel. Linnapäev-14.saj keskel kokku kutsutud kaubandusega tegelev organ. Maapäev maaisandate ja seisuste kokkusaamine. Hakati korraldama aastast 1420, kuna 15.saj algul Läänemere piirkonnas muutus jõudude tasakaal ja välisoht suurenes. See sundis liivlasi kokku tulema ja omavahel kompromisse looma. Need toimusid Valgas või ka Volmaris. Kokku kutsujateks olid Liivi ordumeister või Riia peapiiskop või mõlemad. Esindatud olid neli seisust: 1. Vaimulikud koos Riia peapiiskopiga 2. Ordumeister koos käsknikega 3. Vasallkonnad 4. Linnad Seal arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi ning püüti lahendada omavahelisi tülisid. Kuna otsuste jõustumiseks oli vaja küigi seisuste nõusolekut, kuid osapoole huvid ei pruukinud ühtida, ei muutunud maapäevad kunagi Liivimaad reaalselt ühendavaks institutsiooniks.
aega täitsid mitmesugused ettevalmistused pulmadeks. Juba väikesest peale õpetati tüdrukutele eluks vajaminevaid naistetöid. Aja jooksul valminud näputööd koguti riidekirstu, mis pulmadeks pidi olema kaasavara täis. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Ühest korrast ei aidanud, pulma tuli ikka kolm korda kutsuda. Kindlasti pakkus kutsuja viina ja kuna käidi kutsumas kolm korda on öeldud, et kutsumisele kulus viina hulga rohkem kui pulmas. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad. Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva
materjali korjama. Pulmadeks valminud veimede hulk sõltus nii pruudi töökusest, abiliste hulgast kui ka üldistest majanduslikest võimalustest. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Ühest korrast ei aidanud, pulma tuli ikka kolm korda kutsuda. Kindlasti pakkus kutsuja viina ja kuna käidi kutsumas kolm korda on öeldud, et kutsumisele kulus viina hulga rohkem kui pulmas. Hiljem ei olnud kutsujateks enam mitte pruut ja peigmees ise, vaid hoopis nende vanemad. Laulatus oli vanasti pulmadega nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laualatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulm
annaabi.ee 
