patriitsid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemere- kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa.Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse. 3. Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt.
Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma riigi aegsetele linnaasemetele; alates 13.saj rajasid uusi linnu ka maaisandad (senjöörid). Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse. Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja. Linna elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu), mille liikmete arv sõltus linna suurusest. Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia, milano, umbes 100 000 elanikuga. Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult suurem
moodustamist.*14 Seega oleksid nagu kõik küsimused lahendatavad õigusnõustajate kutseühenduse loomisega, nõndanimetatud paralleeladvokatuuri sisseseadmisega. Tõepoolest, ilmselt sellisel juhul ei tuleks enam karta võimalikku õiguste kuritarvitamist õigusnõustajate poolt ja neile võiks julgelt laiendada kogu vandeadvokaadi pädevuse ja kõik tema tagatised. Mida sellega aga saavutataks? Milleks on tarvis kahte erineva nimetusega ja eri kutseorganisatsioonidesse kuuluvat õigusteenuse osutajate kategooriat, kui kogu nende tegevuse regulatsioon on identne? Siinkohal oleks paslik meeles pidada dr Eivind Smithi küll pisut teises kontekstis kirja pandud, kuid siiski aktuaalset mõtet: „Rohkem veel kui suured riigid peaksid väikesed püüdma hoiduda oma institutsioonide süsteemi liigsest komplitseeritusest.“*15 Ühe kutselise õigusteenuse osutajate seltskonna puhul oleks ka
tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse. 3. Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Saksamaal ja Saksa mõjupiirkonda kuuluvatel aladel saadi linnaõigused tavaliselt maahärralt, Prantsusmaal aga jagas linnadele linnaõigusi kuningas, kes lootis sel teel teha
annaabi.ee 
