Olime mõlemad koos kasvanud, mõistsime teineteist ülihästi. Oli tarvis talle vaid öelda, et teed seda või seda, ja kohe oli ta valmis. Hulkusime temaga mööda metsi ja sookääre, ajasime jäneseid ja oravaid ning materdasime rästikuid, milliseid jõledaid loomi oli seal söökäärudes, jah, isegi väljas põllul, kohutavalt palju. ]...[ Tarvitses Sammile ainult öelda" Sammi, - orav, orav!" kui juba ta lidus metsa poole, otsis kustki orava üles ja haukus seni puu all, kui tulin järele. Ja kui ma oravat ühe puu otsast teisele hirmutasin, valvas Sammi teraselt, kuhu orav hüppab, ning polnudki juhtu, et ta silmast oleks kaotanud orava. Mõnikord istus ta pool päeva puu all ja haukus, ning tuli ainult kutsumise peale ära. Minu lapsepõlve kodud, ,,Külatänaval" Väikese Kiisajärve kõrgel kaldal asu reas 7-8 talu. See oli Kiisaküla, kus elasin neli aastat Oro talus, käies suvel karjas ja talvel Vanaküla vallakoolis
Vaenlase! oli sellises mägises piirkonnas kerge valida sobivaid varitsemiskohti konvoide ründamiseks. Autode kolonn peeti tihti kinni eest ja tagant, kas siis teele peidetud miinidega või lihtsalt mäest alla veeretatud kivimürakatega. Säärane ootamatu peatus tegi küll saatemeeskonna erksaks, kuid tavaliselt liiga hilja. Rünnak tuli vastu võtta metsa peidus või kaljude taga varitsevalt vaenlaselt. Ja tavaliselt oli ümbrus valitud nii, et teelviibijail polnud kustki varju leida. Kuna muusikaüksus kuulus peastaabi juurde, oli meiegi iganädalaseks ülesandeks valmisolek oodatud konvoidele appiminekuks. Nii tuli reedeti patrullida ja vahel ka lahingut lüüa, ning laupäeviti siis tihti matta langenud kaaslasi. Öösel lisandus sellele veel valveteenistus linna ümber. Muusikat tegime vaid matuste või mõne tähtsama sündmuse puhul. Toit oli meil viletsa-võitu, enamasti riis konservide juurde. Õnneks kuulus meie üksusesse üks
suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid. ,,Minu kannul!" käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. ,,Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!" Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski -- kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas. ,,Ettevaatlikult!" käsutas ta. ,,Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!" Äkki peatus ta. ,,Minu king! Ma kaotasin oma kinga!" hädaldas ta.
annaabi.ee 
