nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil 1637 ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Ehstnischen Sprach". Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa- eesti sõnastik. 1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat ,,Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache". Selles sisaldus eesti-saksa sõnaraamat (üle 6000 sõna), mitu mõistelist sõnavalimikku (kuude ja tähtpäevade, kohanimede, taimede nimestik jm), vene ja slaavi laensõnade loetelu. 1780. aastal ilmus August Wilhelm Hupeli eesti-saksa ja saksa-eesti sõnaraamat tema teoses ,,Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte". See on väga rikkalik sõnaraamat nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti keelest.
Märksõnade alla on koondatud ka nendega mõisteliselt seotud leksikat, nt Kal (=kala) all on kaalikad, kalju ja kala; kala all on toodud kalaliigid. Vestring esitab olulisemaid sõnavorme, põhiliselt genitiivi, harvem akusatiivi. Helle - väga hea eesti k tundja, kellele usaldati põhjaeestikeelse piibli suurema osa tõlkimine ja väljaandmine. Tema ajaks olid juurdunud Forseliuse-Hornungi kirjaviisi põhimõtted. Tema suurim teene on põhjaeesti k grammatika 1732 "Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" koostamine. Ta oli grammatika tegelik autor, kuigi tiitellehel kirjas vaid väljaandja Gutsleff. Raamat on mahukam kui kõik senised grammatikad, I osa on grammatika, II osa on sõnastik, ülejäänud osa on muu materjal (vanasõnad, mõistatused, religioossed proosadialoogid). Grammatika näitab, et Helle tundis hästi rahvakeelt. Grammatika on mõeldud praktiliseks keeleõpetuseks pastoritele, kes vajasid ametitalitustes
nende seas oli aga Kullamaa pastor H. Gutsleff. Teos on hinnatav veel selle poolest, et sissejuhatuses andakse esmakordselt, ülevaade eesti kirjandusest. „Pibli Ramat...“ Niisugune oli üldjoontes Piiblile eelnenud ajaloolis-vaimne taust. Piibli tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle (1683-1784), kes oli hea eesti, kreeka ja heebrea keele tundja. Juba varem oli ta avaldanud eesti keele grammatika ja sõnastiku („Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“, 1732), mis fikseeris eesti kirjakeele enam kui sajandiks. Tõlkides puututi kokku paljude raskete keeleprobleemidega – sõnavara, stiili, aga ka murde (põhja- või lõunaeesti) seisukohalt. Tuli leida sõnalisi vasteid lõuna- ja idamaistele nähtustele (taime- ja loomanimed, geograafilis-etnograafilised detailid) ning mitmesugustele antiikkultuuri mõistetele, mida eesti keel sel sajandil veel ei tundnud. Tööd kroonis siiski edu. Käsikiri valmis 1736
annaabi.ee 
