Muhu kõrval, kus rahvarõivaid kanti kõige kauem, osaliselt veel 20. sajandi algul. 3.Kihelkonna rahvariided Naiste rõivaste põhiosad: Särk, seelik, vöö, liistik, põll, kaelarätik, tanu, sukad ja kingad. 3.1 Särk Särgid olid kas väikese püstkraega või hoopis ilma selleta ja suhteliselt vähe kaunistatud. Värvlil oli tikand ja särk ulatus põlvedeni.Särk õmmeldi valgest linasest riidest ja tikiti valge niidiga. Õlalapid kinnitati tikkpistes. Kaelaava äär kurrutati ja selle külge õmmeldi tavaliselt väike püstkrae. Särkidel olid pikad varukad ja need kurrutati. Kaelus kinnitati eest vitssõlega, värvlid kinnitati nööbi ja aasaga. 3.2 Seelik Kihelkonnal olid omaaegse piduülikonna seeliku variandid ühtemoodi populaarsed. Vanemat tüüpi must seelik oli erinevalt Sõrvest, (kus see oli leinariideks), Kihelkonnal eriti pidulike sündmuste puhul kantud kostüümi osa. Seelik valmistati mustast villasest kootud riidest
Õlakate (sõba, vaip, tekk). 19. sajandi esimesel poolel kanti kogu Viljandis tumepruune sõbasid, mis olid abielunaise pidulikud õlakatted. Nende kõrval kanti enamikus Viljandi valdades ruudulisi ja triibulisi villaseid õlakatteid. Tanu. Viljandi abielunaised kandsid väikest linasest riidest tanu, mille esiääres oli pits teeniga tanu. Tanu valmistati rööpkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku, õmmeldi üks serv kinni ja ümardati veidi tanu nurka. Teine äär kurrutati. Pikk-kuub (vammus, kuub) õmmeldi mustast villasest riidest. Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. 3 Külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e lõhandikulapp. Kampsun
Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid. Tarvastu põll sarnanes Viljandi põllega. Triibulise seelikuga kanti valget linast põlle. Ees kantav linane põll tehti piklikust riidetükist ja ülaosa oli vanematel põlledel sageli nii palistatud, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Sagedamini riie vöökohalt kurrutati ja värveldati. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Pidulik põll oli kaunistatud pilu, võrkpitsi, tikandi ja narmastega. Tihti kasutati sinise-punasega ristpistetikandit. Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest ja see tikiti kas ühe- või mitmevärviliste lõngadega. avaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud, kuid alles pärast leeritamist.
annaabi.ee 
