Lühike kaheteraline add picture torkerelv. v Pole mõeldud vehklemiseks, aga on võimalik vehklemise juures kasutada löökide blokeerimiseks. Sõjahaamer Click icon to v Suur versioon add picture haamrist. v Kasutati kurdistamistehnika puhul. Falkonett Click icon to v Kasutati 16.- 18. saj. add picture v Väiksekaliibriline suurtükk. v Suurtükkiga sai tulistada kuni 5 kg. raudkuulidega. Hellebard Click icon to v Ehk odakirves. add picture v Pikkavarrega relv. v
Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü 3 Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u 1 m) Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil
Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (umbes 1 m). Selle sajandi kirveste kohta pole palju teada, ilmselt levisid nad rohkem 15. sajandil, mil oli tekkinud juba klassikaline raudrüü.
Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil -- isegi juba XIII sajandil -- olid nad rohkem torkerelvad
annaabi.ee 
