laulu, paari instrumentaalpala ning erinevate vahenditega tekitatud helisid, millest osad on näitlejate endi tehtud. Nendeks kaheks lauluks on The Beatlesi ,,Here Comes The Sun" ja Neil Youngi ,,Philadelphia". ,,Here Comes The Sun" on laul, mida kuuleb lavastuse alguses. Oma lootusrikka, nostalgilise ja õnneliku meloodiaga sobib see laul taustaks laste mängule ning esimesele fonole, mis juhatab sisse etendust läbiva lapsepõlve ja mälestuste teema. Neil Youngi ,,Philadelphia" on oma kurbliku, lõpu ootuses meloodiaga taustaks Atticuse lõpumonoloogile. See laul ja selle meloodia aitavad luua atmosfääri monoloogile, mis räägib katsumustest ja tunnetest, mis ootavad ees igat inimest. Muusikat kasutatakse veel kahes stseenis. Üks kord on siis, kui Nirksilm otsustab ära surra ja teine siis, kui Atticus hiilib Tom Robinsoni kaitsma ja lapsed teda jälitavad. Mõlema stseeni taustaks on muusika, mis rõhutab seda, et lugu jutustatakse läbi lapse silmade
keda ta tervituseks läbi tuu-seldas: väärt pärimus, mis hoolikalt meie päevini on säilinud. Vahel ässitas ta skolaaride salka mõnda kõrtsi ründama kõigi reeglite järgi, quasi classico excitatikus siis kõrtsmik «ründekeppidega» läbi peksti ja lokaal hõisates tühjaks laastati, isegi keldris kõik veiniankrud puruks taoti. Sellele järgnes ladinakeelne aruanne, mille Nagu pasunast äratatuna (lad. k.). 150 Torchi abiõpetaja õnnetu näoga dom Claude'ile tõi järgmise kurbliku ääremärkusega: Rixa; prima causa vinum optimum potatumLõpuks kõneldi -- ja see oli kuueteistkümneaastase poisi kohta hirmus --, et ta üleaisalöömised mõnikord isegi Glatigny tänavani ulatusid. Kõige selle järel andus kibestunud Claude, kes oma inimesearmastuses pettus, veel suurema innuga teadusele, sellele muusale, kes vähemalt teile näkku ei irvita, vaid kes alati teie hoole ja vaeva ära tasub, tõsi küll, vahel üsna odava rahaga. Nii muutus ta ikka enam ja
ei oleks pidanud. Munk hakkas äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enese kaissu. et Villu köndid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Sepa selg, mida veel keegi surelik ei olnud painutanud, vajus looga moodi sissepoole, ta nõrkes ära, tundis oma põlvi nõtkuvat ja sai alles siis hinge ja selge aru kätte, kui ta munga põlvede vahel selili maas lamas ja munka tumeda, kurbliku häälega kuulis ütlevat: «Vaata, nõnda on eestlaste kõige paremad jõud - ikka isekeskis tülitsenud ja endid üksikult võõrastest murda lasknud.» «Oled sina eesti mees?» küsis sepp, sügavalt hinge tõmmates. «Olen küll,» vastas munk. «Miks sa seda enne ei öelnud?» «Meie oleme võõraste läbi juba nõnda rikutud, et üks eestlane teist enam uskuda ei või.» «Mind võib igaüks uskuda,» seletas sepp uhkelt. «Aga mungad on meistrid valetama. Kuidas
annaabi.ee 
