Õnnelik pole mitte see, kes kunagi ei kuku, vaid see kes pärast kukkumist jälle tõusta suudab. Per aspera ad astra . Elu on joonistamine ilma kustukummita. Miski ei ole igavene. Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi . Egoism ei ole see, kui sa elad nagu sa ise tahad, vaid see, kui sa soovid, et teised elaksid nii nagu sina tahad . Kui ma vanaks saan ei ütle ma mitte kunagi: "Ma ei teinud seda", "Ma kahetsen toda." Mina üten:" Ma ei kahtse kuraditki. Ma tulin, ma läksin ja ma tegin kõike." Et midagi tõeliselt väärtustama õppida,tuleb sellest eemal olla. Probleemid on need mis panevad meid elu õnnehetki väärtustama. Mõtted on need mis annavad unistustele tiivad . Ära küsi, kui vastusest ei sõltu midagi. Me ei tohi uuesti tagasi vaadata, kui me ei taha, et minevik meid jälle kätte saaks. Mida kaua ootad, seda kaua naudid, mis ruttu käes, see ruttu möödas .
Wolandi (Bulgakovi "Meister ja Margarita") arvukas kaaskond tõestab, et kuradil on mitu nägu. Saatanat saatvasse seltskonda kuulub näiteks Peemot, kes kujutab põrgudeemoni laiska, kuid kavalat külge. Elu ja surma üle otsustab sünge ja endassesüvenenud Abodonna. Wolandile endale jääb keskne osa, mille tähtsust võiks võrrelda mõistuse olulisusega inimesele. Põrgugvürst on sama mitmekülgne kui iga üksikisik. Kumbki kirjanik ei pea kuraditki kõikvõimsaks - suutes valitseda aega ja ruumi, jääb ta siiski võimetuks mõne indiviidi mõistuse ees. Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" püüab Woland maagiat rakendades manipuleerida lihtinimese psüühikaga. Kuradil õnnestub tekitada inimese mõttemaailmas vaid lühiajalist segadust ja mõistmist. Hiljem seletavad asjaosalised toimunut ikka enda reaalsusest lähtudes - püüd lihtsustada keerulist kui inimaju enesekaitsevahend. Kurat pole
ilmas tõtt. Eks ole nõnda?" ,,Nõnda, jumala eest nõnda!" kinnitas Voitinski. ,,Jumala enda pärast ma seda tõtt nii väga taga ajangi," seletas Slopasev edasi. ,,Sest mõelge ometi, mis sünniks, kui jumal usuks inimest sama palju kui inimene jumalat. Kas tal oleks siis veel kuradit ja põrgut vaja? Ingleidki poleks tal siis enam vaja. Kui kaks head sõpra, kes igavesti teineteist usuvad, kahekesi nõnda istuvad, nagu meie siin laua ääres, siis on endastki mõista, et neil pole keda kuraditki vaja. Jumala eest ei ole! Ega meil ei ole ju?" ,,Jumala eest ei ole!" kinnitas Voitinski. ,,No näete, kui jumal usuks inimest, siis poleks kuradit enam vaja. Inimene käiks jumalaga kaelastikku, inimene ja tema naine, ja viigipuud võiksid lehtedeta kasvada. Sest milleks veel viigipuul lehed, kui inimene on igavene ja käib jumalaga kaelastikku!" ,,Inimene küll, aga mitte tema naine," vaidles Voitinski vastu. ,,Miks mitte?" ütles Slopasev, ,,kui inimene ja tema naine on igavesed
Õnn on kui tänavapoiss, kes naeratab korra ja kaob.. me vajame aega, et unistada, aega, et meenutada ja aega, et lõpmatuse poole püüelda. aega, et olla! It is the journey that gives us happiness, not the destination. The ones who are hardest to love are usually the ones who need it the most. Elu on sibul. Seda kooritakse kiht-kihilt ja vahel ajab ta nutma. Kui ma vanaks saan ei ütle ma mitte kunagi: "Ma ei teinud seda", "Ma kahetsen toda." Mina üten:" Ma ei kahtse kuraditki. Ma tulin, ma läksin ja ma tegin kõike." Kirjuta oma südamesse, et iga päev on aasta parim päev. Elu on Sinu tehtud valikute kogusumma. When you have nothing, you have nothing to lose. Sometimes i wanna go sleep and never wake up .. Päikeseloojangud on nii ilusad, et tekib tunne, et me saame hetkeks vaadata taevaväravate taga peituvat. Halvim viis igatseda inimest, on olla temaga koos ja mõista, et ta ei saa kunagi Sinu omaks, kuigi oled teinud kõik .
kardinali kaardiväelasi, kui neid kohtasid. Tuhande naljatuse saatel hakkasid nad keset tänavat kaklema; mõnikord mõned neist tapetigi, aga nad surid teadmisega, et neid taga nutetakse ja nende eest kätte makstakse. Ise tapsid nad aga sageli ja olid sealjuures kindlad, et nad ei pea vangikongis hallitama, sest härra de Treville ilmub jalamaid kohale, et neid välja nõuda. Seetõttu lauldi härra de TrevilleMle kiidulaule kõigis helistikes meeste poolt, kes teda imetlesid, kes kuraditki ei kartnud, kuid härra de Treville'i ees värisesid kui koolipoisid oma õpetaja ees, alistusid talle sõnapealt ja olid valmis surema, et maha pesta vähimatki etteheidet. Alguses oli härra de Treville seda võimsat vahendit kuninga ja tema sõprade heaks kasutanud, hiljem aga -- enese ja oma sõprade kasuks. Ja siiski, mitte üheski tolleaegses memuaarideraamatus -- kuigi too aeg jättis päranduseks palju memuaare -- ei süüdistata