Akvedukt Pont du Gard 7 VARAKRISTLIK Katakombid olid umbes 20…25 m sügavusel asuvad kitsad ligikaudu 1 meetri laiused maa- alused käigud, mille mõlemal pool seintes oli 2…3 üksteise peal asuvat seinatühemikku kristlaste põrmude jaoks, mis pärast matusetalitust suleti kas marmorplaatide või tellismüüritisega. Hilisemal ajal laiendati hauakambrid kabeliteks. Rahvahulkade jumalateenistuse pidamiseks hakati kasutama antiikajast tuntud basiilikat ja kuppelehitist. Varakristlik basiilika on avar ristkülikukujuline hoone, mille siseruum on sammastega jaotatud pikkadeks löövideks. Basiilikate kõrval levisid kodakirikud. Erinevalt basiilikatest asuvad kodakirikute löövid ühise katuse all, on enamasti ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitub altariruum kohe pikihoonega Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist
Tähtsaim nõue uute kirikute ehitamisel oli, et pikilööv pidi rõhutama altariruumi ja piiskopi asukohta. Nii sündiski pikiehitusliku kiriku idee, kus kiriku pikihoone idapoolsesse otsa ehitati aga ka ristilööv, millest hiljem arenesid välja ristikujulise põhiplaaniga romaani kirikud (joonis 10). [4] Joonis 10. Romaani stiilis Santa Sabina kirik [13] Bütsantsi ajajärgul arendati edasi ka Pantheoni eeskujul põhinevat ehitise tüüpi kuppelehitist. Bütsantsi kesksel perioodil (.-12.saj) nõudis maalides ja mosaiikides väljendatav sümbolism teatavaid vormilisi eeldusi ,,Rist ruudus" põhiplaan muutus levinuks, keskset tambuuri kattis kõrge kuppel, mida sageli ümbritsesid külgmistel apsiididel asuvad madalamad väiksemad kuplid. Tähtsamateks kuppelehitisteks sellel perioodil olid San Vitale kirik Ravennas (joonis 11) ja Hagia Sophia kirik Istanbulis (joonis 12). [10] Joonis 11
kõrgrenessanss 1500-20/30 (cinquecento) ja hilisrenessanss 16. Saj. teisel poolel. Üleminekut renessansilt barokki 16.saj. lõpul nimetatakse manerismiks. Teistes Euroopa maades on renessansi jaotus vähem märgatav, saab alguse 15.sajandi II poolel ja kestab 17.saj. alguseni. Arhitektuuris ilmnesid esimesed uuendused 15.sajandil. Ehitistüüpidest pööratakse endiselt tähelepanu sakraalehitistele, basilikaalse kiriku asemel eelistatakse aga tsentraalset kuppelehitist või siis basiilikat, mille kooriosa kohale tõstetakse kuppel. Kasvas ilmalike hoonete osatähtsus, nendest oli kõige levinum Itaalia pinnal välja kujunenud palazzo e. linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, millel oli keskse kaaristuga ümbritsetud siseõu. Linnalossid ehitati enamasti kolmekorruselistena, alumisel korrusel asusid lao- ja majandusruumid ning vastuvõtutoad,
annaabi.ee 
