teemaderingi. Võib öelda, et Evald Okas oli Eduard Viiralti järel üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingulised avaldused kasvasid orgaaniliselt välja kaasaegsest linnakultuurist, selle mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessanssiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. E. Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris
teemaderingi. Võib öelda, et Evald Okas oli Eduard Viiralti järel üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingulised avaldused kasvasid orgaaniliselt välja kaasaegsest linnakultuurist, selle mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessanssiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Ta on töötanud aastast 1944 Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, alates 1954 profesorina ja alates 1993 emeriitprofessorina. Evald Okas on end tõestanud uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaalizhanris
Võib öelda, et Evald Okas on Eduard Viiralti järel üks väheseid eesti kunstnikke, kelle loomingulised avaldused kasvasid orgaaniliselt välja kaasaegsest linnakultuurist, selle mitmekülgsetest tahkudest, reisielamuste eksootikast ning inimeste ja võõraste kultuuride eripäradest kui kodumaisest maalitraditsioonist ja vahetust looduselamusest. Evald Okase puhul on kriitika läbi aegade rõhutanud tema loomingu erakordset vitaalsust ning eesti kunstnikkonnas erandlikku, renessansiajastul väljakujunenud kunstnikuisiksust, kes üha eksperimenteerib ning haarab oma loominguga mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, olles samal ajal ka väljapaistev kunstipedagoog. Evald Okas on rikastanud tunduvalt ka eesti maalikunsti traditsioonilist koloriiti, luues julgeid sisendusjõulisi värvilahendusi. Kunstnikuna on Okas pälvinud mitmeid aunimetusi ning tähelepanu erinevate poliitiliste reziimide ajal
See on intrigeeriv probleem. Kultuurilooliselt oleks viljakas uurimissuund, kuidas määrab ilu inimese saatuse just vaimuilmas, kuivõrd kallutab väline ILU inimest tema valikus materiaalse ja ideedemaailma vahel? (Kaisa Eiche on nüüdseks loobunud karjäärist Tartu kunstielus, ja astunud Jaapani tootefirma teenistusse, võites ühtlasi tagasi õiguse oma ilule, mida ta erinevail viisidel püüdis varjutada (a la Lilli Suburgi lõuarätik) väikelinna kunstnikkonnas liikudes.) NB! Ilu ja inetuse ajaloost on mõtisklenud meessemiootik Ecco. Võttes verbaalsesse esseemaailma ette ühe pildiinterventsiooni, asetan järgnevalt kõrvu fotod Lilli Suburgist, tema Pärnu tütarlastekooli pinginaabrist Lydia Koidulast ja ca 1,5 põlvkonda hilisemast Marie Underist (küll teades Suburgi rahvusärkamisajakõlalist nime, kuid teadmata tema välimust, kujutlesin millegipärast teda Marie Underile sarnanevana).
annaabi.ee 
