ümberolevad kitsarinnalised meeskunstnikud kokku. "Kunstnik" tundub mulle Lutsu identiteedisõja kõige "häälekama" üllitisena. 1940ndate alguses asus ta elama Tartusse ning sai tööd Pallases ehk tol ajal juba Konrad Mäe nimelises Kõrgemas Kunstikoolis algklasside õppejõuna. Poliitiline olukord oli muutunud ning nõukogude võim kuulutas naiste ja meeste võrdõiguslikkust igal elualal. Uus võim tõi aga kaasa uusi probleeme. Punameelseid kunstiringkondi häiris Lutsu endiselt groteskne, kujutatava karakteersust liialdav inimesekujutis. Saksa okupatsiooni ajal hoiatati teda juba lubamatu kaldumise pärast dekadentsi. Tema töid peeti funktsionääride poolt ebasobilikeks, et neid ühiskondlike asutuste seintele riputada, mis tekitas probleeme kunstniku tööde ostmisel Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt. Oma päevikutes on ta meenutanud, kuidas koolipäevil püüdlesid kõik uudsuse ja modernsuse poole ja tundis pahameelt, et enam
kasvatada ja arendada elukutselisi tantsijaid, kuivõrd luua "tantsiv inimkond", kuid rahapuudusel enamik neist suleti pärast lühema- või pikemaajalist tegutsemist. Suureks puuduseks oli asjaolu, et Duncan ise oli väga halb pedagoog, tema jäljendajad ja õpilased ei suutnud tema ideede alusel aga piisavalt selge õpetamis- ja treeningmetoodikat luua. 1904/1905 külastas Duncan esimest korda Venemaad - hiljem kordas ta oma visiite 1908. ja 1912. aastal - ja see vaimustas nii kunstiringkondi kui ka balletirahvast. Noor, uusi väljendusvahendeid otsiv vene koreograaf Mihhail Fokin sai Duncani esinemistest innustust balletireformiks, tolleaegne Peterburi Maria teatri priimabaleriin Matilda Krzesinska aplodeeris talle vaimustunult ja Anna Pavlova olevat temalt õppinud käteliigutusi, mida hiljem kasutas Fokini lavastatud soolos Luik. 1911. aastal esines Duncan kodumaal, kusjuures selleks ajaks olid tema tantsu varasemale voogavusele lisandunud uued elemendid: inetus ja raskustunnetus
arusaam kunstist. 1919. aastal andsid tema kontaktid dadaga Duchampile idee järgmise tuntud ready-made'i jaoks. See oli „L. H. O. O. Q.,“ foto Leonardo da Vinci „Mona Lisast,“ mille Duchamp oli varustanud vuntside ja kitsehabemega. Niimoodi väljendus dadaistidele omane põlgus mineviku kunsti vastu. "Purskkaev"(1917) „Jalgratta ratas“ (1913) *Ehkki Duchamp üldiselt vältis kunstiringkondi ja pühendas enamiku oma ajast malemängule, hoidis ta 1950. aastate lõpuni kontakti sürrealistide liikumisega. Laiem tunnustus ja tähelepanu saabusid 1960. aasta paiku, kui uue põlvkonna Ameerika kunstnikud avastasid, et Duchamp oli juba peaaegu 40 aastat varem tegelenud samade kontseptuaalsete probleemidega, mis neid huvitasid. Järgnesid suured Duchampi retrospektiivid ning Duchampi loaga tehtud koopiad temaready-made objektidest jõudsid mitmetesse suurtesse moodsa kunsti muuseumidesse
annaabi.ee 
