kunstikultuurile. Sõjast põhjustatud psühholiigiline sokk jätkas oma toimet ka 1920.a. , leides väljundi mitmesugustes irratsionalistlikes õpetustes. Prantsusmaal kujunes moefilosoofiks Henri Bergson, kelle põhimõisteks oli ,,intuitsioon". Tema filosoofias oli eriline koht kunstiloomel kunstis nägi ta kõikehõlmavat tunnetusvahendit, mis tema käsutuses olevate võimalustega on suuteline väljendama subjektiivseid seisundeid. Kunstipraktikale vahetumat teoreetilist alust pakkus see-eest teine tol ajal populaarne õpetus, nimelt Sigmund Freudi metapsühholoogia. Võib isegi öelda, et ilma Freudi psühhoanalüüsita oleks sürrealism vaevalt tekkinudki. Kõige ustavam Freudi järgija ning ühtlasi sürrealismi kõige skandaalsem ja poleemilisem esindaja on vaieldamatult Salvador Dali, kes lülitus või nagu Breton märkis, poetas end sürrealistide seltskonda 1928.a.
teooriaks, mis defineerib kunsti selle protseduuri kaudu, kuidas artefaktid saavad kunstiteose staatuse.2 Ent väide, et kunst on sotsiaalne praktika, ei maksa midagi, kui pole kirjeldatud kõiki neid reegleid ja konventsioone, mis selle praktika konstitueerivad. Kunst on ju vaid üks paljudest sotsiaalsetest praktikatest. Selleks et eristada kunsti kui sotsiaalset praktikat näiteks teadusest või filosoofiast, tuleb tuua välja see, mis on kunstipraktikale spetsiifiline. Nii heidab Noel Carroll Dickie'le õigustatult ette, et tema institutsionaalne kunstiteooria ei ütle midagi kunsti kui kunsti kohta. Ta osutab, et Dickie pakutud kunstidefinitsioon on nii üldine, et kõlbab iseloomustama mis tahes kommunikatiivset praktikat. Carroll arutleb nii: "Näiteks me võiksime öelda, et 'filosoofia teos on teatud diskursus, mis on loodud selleks, et esitada seda filosoofiamaailma publikule', ja jätkata niimoodi, kohandades teisi sellega
siiski pole kunst (autod, kujundujumine jms) ehk järelikult EKD on liiga avar – teeb kunstiks asju, mis pole kunst. 5. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks? Narratiivne kunstiteooria kirjeldab ja võrdleb kunstiteosed mineviku kunstiteostega: kordamine, avardamine ja hülgamine. See teooria jätab kõik olulised otsused kunstipraktikale ja seda jäädvustavale kunstiajaloole. 6. Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme strateegiat. Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunstiajalukku kuuluvate teoste: 1) kordamine – kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone, taotlusi jms. Traditsiooniline aspekt. 2) avardamine – uute võtete rakendamine (või olemasolevate arendamine), mis
annaabi.ee 
