Kunstinäituse retsensioon (9)

Kunstinäituse külastus
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis võis taaskord külastada vägagi huvitavaid näituseid.
Põhirõhk oli suunatud “Wiirald värvides” näitusele, kuhu kuulusid Eduard Wiiralti teosed– 15 puugravüürist tõmmist “Absindijoojad” (1933) ning 17 värvilisest akvatintast tõmmist “Eesti neiu ” (1942) . Veidi pisemas saalis võis vaadata Lilian Meisteri valmistatud 1001 padja näitust “1001” ning kolmandas saalis said vaatajad nautida Pärnu oma kunstnike töid.
Kõige enam pakkus mulle huvi näitus “1001”. Oli väga huvitav vaadata, kuidas ühes ruumis nii palju tillukesi patju ripub. Eriti meeldis mulle neid võrrelda, sest nad kõik olid nii omapärased – oli kauneid, stiilseid ja klassikalisi patju, kuid samas ka tumedaid, igavaid ning tülgastavaid. Peas käis läbi korduvalt mõte, et kuidas Lilian Meisteri küll viitsis nii peenet näputööd teha ning kust tulid kõik ta mõtted. Minu isiklikuks lemmikuks oli pisike mitmevärviline padi, mille ääred olid punased ning keset patja oli suur kollane roos. Padjale oli lisatud ka paar imetillukest pärlit.
Eduard Wiiralti teostest lootsin ma midagi paremat. Teos “Eesti neiu” puhul panid erinevad värvilahendused kohati mõtlema – erinevad tõmmised oleksid nagu kujutanud eri aegu, olekut ning emotsioone. Teos “Absindijoojad” oli aga natukene ebameeldiv minu jaoks. Minu arust oli tõmmistes midagi puudu, mis ligi meelitaks. Samas ruumis Eduard Wiiralti teostega oli veel Reinhold Kalninši ja Endel Kõksi poolt tehtud portreed Edurard Wiiraltist. Lisaks sai kõrvalruumis vaadata Mark Soosaare poolt tehtud Wiiralti- filmi “Maised ihad” , millest ma kohati ei olnud võimeline aru saama, sest see oli prantsuse keeles.
Pärnu mMoodsa Kunsti aastanäitusel leidus teoseid vist igale maitsele. Märkimisväärsed oleksid Bruno Sõmeri teosed. Oma teostes oli kunstnik kasutanud vesivärve ning värvitoonid olid ka küllaltki huvitavad- kokku oli segatud nii punast, rohelist kui musta ning kindlasti ka teisi värve, kuid tulemuseks olid peamiselt pruunika värvivarjundiga toonid. Silma jäi ka Sirami õlimaal Karma . See püüdis pilku oma suuremõõtmelisusega ning huvitava lahendusega. Teosel oli näha tuba, kuhu olid paigutatud inimesed väga ebakorrektselt ning teose vasakusse nurka oli pandud narmastikandis matt seinapildina sellesse tuppa . Teised teosed olid head, kuid mitte nii silmapaistvad. Absoluutselt ei meeldinud mulle Jasper Zoova teosed – need tundusid lapsikud ja naiivsed ning mul ei tulnud pähe ühtegi mõtet, miks peaks keegi selliseid teoseid oma seinale riputama.
Näitus oli üldkokkuvõttes vägagi huvitav. Nähtud teosed olid kohati vägagi mõtlemapanevat ning kindlasti pakkus see näitus huvi ka kõige väiksemale kunstihuvilisele.