jõulised ja kandsid autorite sõnul kindlaid spirituaalseid või sümbolistlikke assotsiatsioone. Mõlema rühmituse looming tõusis Euroopas huviorbiiti ning neid loetakse ühe olulisima kunstisuuna − ekspressionismi − kõige silmapaistvamateks esindajateks. Lisaks saksa ekspressionismi põhinimede loomingu tutvustamisele on näituse eesmärgiks valgustada ekspressionismi kui 20. sajandi alguse võimsat kunstiliikumist, mis jättis olulise jälje I maailmasõjale järgnenud eesti kunsti arengutele. Ado Vabbe, Peet Aren, Nikolai Triik, Konrad Mägi jt kogesid Saksa kunstimaastikku vahetult oma õpingute ja reiside käigus, samuti läbi ekspressionistlike väljundite modernses kirjanduses, teatris jne. Näituse kontekst võimaldab kogeda väga mitmekihilisi ekspressionismi edasiarendusi eesti kunstnike originaalses loomingus, rikastades vaadet ekspressionismile kui geograafiliselt
Hüperrealism ja neoekspressionism Hüperrealismi nimetatakse ka superrealismiks ja fotorealismiks. Popkunstist hüperrealismini jõudis inglane Malcolm Morley. Ta valis nagu mitmed teisedki popkunstnikud oma lähtekohaks kommertstrükised. Neid maha maalides innustus ta fotoga võistlemisest ja hüperrealism oligi sündinud. Fotorealismiks nimetatakse 1970. aastal USA-s tekkinud kunstiliikumist, mis taotles foto "hüperreaalsuse" edastamist; maaliti fotode järgi ja rõhutatult "fotolikult". Lähtuti mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist- see on hüperrealismi oluliseim tunnus, mis muudab hüperrealismi omapäraseks etapiks maailmakunsti ajaloos. Kujutati täpselt kõiki üksikasju ja kontuure. Nii nagu fotogi annavad maalid ruumilise sügavuse teisiti edasi kui silm näeb. Hüperrealismi
Van Doesburg kogus kokku grupi kunstnikke, kes selle ajakirjaga tegeleksid. Nad uskusid, et kunstnikud, arhitektid ja skulptorid peaksid koos töötama ning looma uue ühiskonna, mis oleks kooskõlas ,,universumi seadustega". Kunst, mis sellega kaasas käiks oleks kujult puhas ja spirituaalne, vastandina maisele. Looduslikud kujundid oli maised, sirged jooned ja kaared spirituaalsed. Seega ,,ei oleks võimatu luua paradiisi Maa peale", ütlesid nad. Nüüd tuntakse ,,De Stijl´i" kui kunstiliikumist, mis on peaaegu sünonüümne Piet Mondriani punaste, kollaste ja siniste neoplastitsistlike maalidega. Tundes end rohkem kodus Pariisis, naasis ta sinna 1919, kus ta kirjastas raamatu ,,Le Néo- Plasticisme" , mis sisaldas artikleid, mis ta oli ,,De Stijl´i" jaoks kirjutanud. Pariisis pidas ta näitusi, liitus kunstiliikumisega ja kohtus ameeriklasest kunstnike Harry Holtzmaniga 1934. Holtzman võimaldas hiljem Mondrianil Ameerikasse sõita, kus olid tema parimad aastad kunstnikuna.
annaabi.ee 
