Ütles lahti individuaalsest loomingust ja läks üle tsiteerimisele (mängis kommertskultuuri valmisvormidega). Varem saavutati kunstiideaali puhtus uute isikupäratute ja "arusaamatute" vormide otsimisega (turg võttis selle omaks ja õhutas takka), nüüd pöördub kunstnik hoopis triviaalse poole. Postmodernism on uus võimutahtele vastu panemise vorm. Nõukogude Liidu sots-art tekkis modernismi võidu tingimustes, ei loonud enese kohta illusioone. Teadvustab, et kunstikavatsus on ikkagi võimule suunatud. Lääne kunstniku turg on Nõukogude Liidu kunstniku võim, sellele ei saa end vastandada. Nõukogude valitsejates on kunstniku alter ego. Sots-art'i kunstnikud ei salga, et nende kunstipraktika algläte on kunstilise intensiooni ja võimutahte samasus. Demonstreerivad seni varjatud olnud sugulust. Selle kirjatöö ülesanne on seletada ja interpreteerida stalinismi kunstieksperimenti ja selle reflekteerimise kogemust
Eesti looduskirjandusele on olemuslik ka rahvapärimuse rohke kasutamine kujutatavate liikide ja nähtuste iseloomustamisel; Taotlus äratada lugejas huvi vahe tu kokkupuute vastu Eesti looduse ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu. Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, siis omandab tekst kunstikavatsus likkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme. Looduskirjanduse ja ilukirjanduse vahealale jäävad jutustused, kus tegevuspaigaks on looduskeskkond ja tegelasteks tihti ka metsaasukad, kuid mille süžee ja tegelastevahelised suhted järgivad pigem irjanduslikule tekstile iseloomulikke käike. Kirjanduse ja looduskeskkonna suhte analüüsimisel on aga oluline mõista, et ka keskkond, millega teos suhestub, on loomult mitmetine. Ta on selline aastaajalise ja klimaatilise muutlikkuse,
norus: ,,Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!" Ei ole tujule muud väljapeasu kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele, kunstnikkudele, kirjanikkudele: Vilista, vilista, Ara vilet unusta! Elutee käib risti-rästi Isa, Poja, Vaimu ees, Siiski maitseb elu hästi, Kui saab selle kurja ilma sees Vilista, vilista! (Sic transit. . . lhk. 19). Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel ,,Tõest ja õigusest" värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm: Uuh kuuradi, Jussi juuradi, Rangjalgadi, kenuskaeladi, Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus, Sest et Mari vahet Andres jõlkus. (Tõde ja õigus, lhk. 241). 2. Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast. Hansen-Tammsaare esimesi valgele
annaabi.ee 
