töötas kuni 1975 .aastani · 1967. aastal asutas Kaljo Põllu kunstirühmituse Visarid, juhtides selle tegevust 1972. aastani · 1973.1975. aastani valmis 25 tööst koosnev metsotintosari ,,Kodalased", mis äratas suurt tähelepanu · Ta oli Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaat 1997. aastast ja Tartu ülikooli rahvusmõtte auhinna laureaat 2007. aastast. Tegevusvaldkonnd · Tegeles kaasaegse lääne kultuuriga · 1975.aastal asus tööle Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti joonistuskateedri dotsendina, 1988. aastast professorina · Aastast 1979 hakkas ta suunama üliõpilaste ekspeditsioone soome-ugri rahvaste juurde · Juhendas õpilasi ka nende kunstisuundades · ta valiti Jyväskylä ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia audoktoriks, Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Looduskaitse Seltsi auliikmeks · Kunstiteadlased on teda liigitanud rahvuslik-konservatiivseks kunstnikuks · Oli graafik Näited · "Kodalased". 13
oktoobril 1961. aastal Tartus. 9 aastasena kaotas ta isa, arstist ema kasvatas teda. · Ta on end kirjeldanud kui alates hilisest teismeeast ülimalt tundlikku noormeest, kes huvitus ainult filosoofiast ja kaunitest kunstidest. Lõpetas keskkooli Haapsalus 1980. Seejärel NSVL armeeteenistus Volgogradis 1981-1983 aastatel. Seal tegi ta mõndasid portreesid oma kaaslastest. · Pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti Tallinnas, kus ta 1985 kuni 1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid nt "Menstruatsioon", "Tantsija". · Jaan Toomik on osalenud erinevatel rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1990. aastate alguses hakkas ta genereerima lihtsaid kontseptuaalseid aktsioone, mida ta tavaliselt salvestas videosse
OLAV MARAN Varased aastad Sündinud: 20. oktoober 1933. aastal Tartus. Tema ema (Elfriide Maran) oli 1920. aastate alguses õppinud Pallase kunstikoolis Nikolai Triigi all joonistamist ja Konrad Mäe all maali. Kuna vanemad lahutasid juba 1936. aastal, jäi laste üleskasvatamine ema kanda. 1938. a pere asus elama Tallinna. Õpingud Kunstiinstituudis 1953. a otsustas rma soovitusel Kunstiinstituuti tulla õppima (lõpetas 1959. a). Ülikooliaastatel tegeles ka karikatuuride ja karikatuurses laadis illustratsioonide tegemisega ajalehtedele (Noorte Hääl, Sirp ja Vasar). Diplomitööks tegi sarja teatriplakateid. (1959) Pärast Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist siirdus tööle satiirajakirja Pikker kunstilise toimetajana (1959-1965).
esimeheks. 1945. aastal sai temast Talinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor., kuid neli aastat hiljem oli ta sunnitud vene võimude tõttu direktori kohalt taganema, 1950. aastal heideti ta Kunstnike Liidust välja, võeti ära ateljee ja võimalus kunstnikuna töötada. Tänu sellele tabas kunstnikku 1955. aastal parempoolne halvatus. Kuna parema käega ei suutnud ta isegi pintslit hoida, hakkas ta maalima vasaku käega. 1953. aastal kutsuti Adamson-Eric siiski tagasi ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Viiekümnendate aastate lõpuks taastus ta loominguline potensiaal. Temaatikaks olid suvised maastikud, lilled, vaikelud, käsitluslaad spotaansem, värviskaala pingelisem ja kirkam Tarbekunstnikuna iseloomustavad Adamson-Ericut dekoratiivsed värvilahendused, pingestatud, julged kompositsioonid ja sageli primitiviseeriv joonis. Adamson-Eric tõi eesti tarbekunsti uue vaimsuse, laiendas ja avardas tarbekunsti piire.
AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS 40 9. ,,KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD" 43 10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990 47 11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS 49 1950. aastal toimusid jõhkrad reformid kunstihariduses. Kõrgem kunstiharidus koondati Tallinna. Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituuti (ERKI) kustsuti juhtima Friedrich Leht, venestunud eestlane, kes 1920. aastail oli Venemaal silma paistnud sealse avangardi ühe lämmatajana. Kunstnikud, kes "puhastuse" üle elasid, pidid oma isikupära maha suruma ja hakkama püüdlikult jäljendama realismi nõukogulikku varianti. Järjekindla sotsrealismi esikteoseks võib pidada Oskar Raunami maali "Eesti punakaartlased Rakvere lähistel 1918. aastal" (1948). Õõnsalt lavastuslikud