Üldjuhul ei tundu nö. "kunstiteadmatule" rahvale igasugune impressionism ja sürrealism kunstina, sest tihti on neil kujutatu väga abstraktne, ning raskesti mõistetav. Mis ma siin ikka räägin? Mul endalgi on raskusi nende tööde väärtuse tabamisega. Nüüd tulebki mängu Navitrolla, kes on oma üsnagi "huvitavad" ideed visualiseerinud laiale publikule vastuvõetavas formaadis. Tema pildid on rõõmsameelsed, ning helged, mis loob karge, ning ratsionaalse mõtlemisega põhjamaade kunstihuvilise peas positiivseid mõtteid, eeldatavasti ka huvi teiste tema teoste vastu, mis ei jää konkreetsele teosele sugugi alla. Sellega võikski kokku võtta põhjused, miks mulle meeldib Navitrolla. Tema tööd on väga omamoodi, lustlikud, aga samas siiski detailirohked! Navitrolla Pilves 06.04.2010
Omanimelise kunstimuuseumi rajamiseks asutas Sveitsi päritolu USA tööstusmagnaat ja filantroop Solomon Robert Guggenheim (18611949) 1937. aastal sihtasutuse. Moodsa kunsti muuseum avati 1959. aastal New Yorgis ja see on sarnastest maali- ja skulptuurikogudest üks suuremaid ja kuulsamaid. Guggenheimi sihtasutusel on peale New Yorgi peamuuseumi Bilbao, Venezia, Berliini ja Las Vegase muuseum. Igal aastal käib Guggenheimi muuseumides üle 2,5 miljoni kunstihuvilise. Nüüd on jõutud niikaugele, et oma Guggenheimi muuseumi saab ka Ladina-Ameerika. Juuni algul kuulutati arhitektuurivõistluse võitjaks Mehhiko arhitekt Enrique Norten , kelle projekti järgi hakatakse muuseumihoonet ehitama järgmise aasta lõpus Guadalajara linnas, see valmib 2010. aastal. Hoone kõrguseks on plaanitud 180 meetrit ja maksumuseks 150200 miljonit dollarit. Muuseum hakkab paiknema linna keskpargis üle 600 meetri sügavuse Oblatose kanjoni veerel.
Jaagupis põlises talupoja perekonnas. Õppis aastatel 1874-1875 Koeravre külakoolis, 1875-1878 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878–1881 Rakvere kreiskoolis ja 1881–1886 Tartu reaalkoolis[1]. Koolijuhataja J. Ripke vahendusel sattus ta Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori Teichmülleri perekonda, kus nägi esimest korda baltisaksa kunstnike Oskar Hoffmanni ja Julius Kleveri töid[1]. Õppis Tartu ülikoolis pool aastat kunstiajalugu. 1888, pärast aastast armeeteenistust, tutvus ta kunstihuvilise parunessi Natalie von Uexkülliga, kes otsustas toetada Paul Raua kunstiõpinguid Düsseldorfi Kunstiakadeemias[1]. Aastatel 1888–1894 õppis Düsseldorfis professor Eduard von Gebhardti käe all maalimist[2]. Paul Raud lõpetas akadeemia heade tehniliste oskustega ja enese suhtes nõudliku kunstnikuna. Professor Gebhardt pakkus talle võimalust jääda Saksamaale tööle ja kunstnikku ennast oleks huvitanud enesetäiendamine Pariisis, kuid siiski loobus kunstnik nii ühest kui teisest
mis neil kunagi oli olnud. Näiteks käis ta iga päev kohvikus, kus vennad tavatsesid istuda. Seal kirjutas Tyler päevikusse seda, mida ta oleks tahtnud Michaelile öelda. Kolmas sotsiaalne fakt oli Tyleri surm terrorirünnaku tagajärjel. See pani kõiki mõistma kui üürike tegelikult elu on ning kui tähtis on igat päeva oma elus hinnata. Charles sai aru, kui tähtis ta tütar talle on ning hakkas temaga tihti koos aega veetma. Koos külastasid nad kunstinäituseid, kuna kunstihuvilise Caroline jaoks oli see väga oluline. Ally leidis endas julguse taas metrooga sõita, mida ta oli püüdnud vältida ema surmast saadik. Aidan, kes varem tavatses vaid pidutseda, hakkas õppetööd taas tõsiselt võtma. 1.4 Hälbekäitumine Hälbekäitumiseks võib lugeda isa Charlesi suhtumist oma lastesse. Ärimees ignoreeris sageli oma lapsi, ei soovinud nendega aega veeta ja teda ei huvitanud, mida lapsed rääkisid. Kohati tundus nagu poleks mehe jaoks tütart Caroline olemaski
Romantism 1820-1880 Vastandina klassitisimile, kui ülistati mõistust, pidasid romantikud eelkõige tähtsaks inimese tundeelu. Varem olid muusikud õukonna või kiriku teenistuses, kuid nüüd olid kunstiinimesed vabakutselised. Elasid tellimustöödest, stipendiumitest. Asutati muusikaühinguid, ehitati kontserdimaju, väga populaarsed olid salongiõhtud (mõne rikka kunstihuvilise juurde koguneti luulet lugema, muusikat kuulama, filosofeerima kunsti teemadel). Paljud romantilised kunstnikud, ka heliloojad pettusid ühiskonnas ja väljendasid seda pettumust ka oma teostes. Romantismi ajal huvituti muinasjuttudes, müütidest, legendidest. Armastati kõike müstilist ja salapärast. Tunti huvi eksootiliste maade vastu, ajaloo vastu. Romantism on rahvusliku ärkamise aeg. Tunti erilist huvi rahvakunsti, rahvamuusika, rahvaluule vastu, kirjutati rahvuseeposeid
Tähelepanu keskpunktis on selgelt liigendatud, lühikeste fraaside ja ooperlike "zestidega" meloodia. Tavalised on mitme teema kasutamine ja järsud karakterikontrastid teemade vahel. Sümfoonia , mis oli 1750-1760 lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontserteoseks. Nendesse aastatesse jääb ka Haydni ja Mozarti ,klassikalise stiili peamiste kujundajate varajane looming. Saksamaal Mannheimis tegutsesid 1742 aastast kunstihuvilise Pfalzi kuurvürsti Kar Theodori residentsis. 1788.a. kolis õukond Münchennisse. Böömi päritolu viiulivirtuoos ja helilooja Johann Stamitz (1717-1757)kutsuti õukonda kapellmeistriks. Arenes efektne orkestristiil, peen dünaamika. Teostes rahvalaulu lähedane meloodika, mis tugineb harmoonilisele põhifunktsioonidele, tundeline efektirohke kirjaviis. Klassikaline orkestratsioon (klarnetid, metsasarved). Aegamisi loobuti generaalbassist ,klavesiin muutus orkestris ülearuseks. Klassikalise
annaabi.ee 
