Tahaplaanile jätsid tundeelamused, asusid analüüsima ja üldistama. Rühmitusel oli oma ajakiri, seda pidas Tuglas. Liikmed olid veel nt: Kivikas, Under, Johannes Barbarus, August Alle, G. Suits Peamine looming oli ajaluule ja ajalaulud näidati päevakajalist pilti maailmast ja inimkonnast. Ajaluule väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Kunstiline tase polnud kõrge, ajaluule oli pigem väljendusvahendite katsetamine.Õuduskujundid. Ekspressionism on vool Euroopas kunstiharudes 20. sajandil. Eesmärk on väljendada autori kujutlusi, ideid ja elamusi, jõuline väljenduslaad, kunstilised liialdused. Muutus poeetide hoiak ja luule üldilme. Arbujad Sõpruskond sai Tartus kokku 1930a. Nad olid esimene põlvkond noori luuletajaid, kes olid saanud emakeelse hariduse iseseisvas Eestis. Taaselustasid ja arendasid edasi sümbolismi, huvitusid elufilosoofilistest ja vaimsetest küsimustest Ajakriitiline hoiak, rõhutasud luule ja kunsti tõeväärtusid
Aja jooksul see kadus. Pildikeeld lähtus ohust, et pildist kui sellisest võib saada kultusobjekt ja usklikud kummardavad jumala asemel hoopis pilti, ikooni või kuju. Rõhuasetus oli varakristlikul kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju. Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene Piiblist. Ikoonide kummardamise üle tekkisid suured vaidlused, kerkisid esile ikonoduulid, kes olid selle poolt, ning ikonoklastid, kelle meelest ikoonide kummardamine oli saatanast. *Järgmisena skulptuurist
Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Kristlik inimarmastuse ideaal ei lähtu antropotsentrismist, vaid jumalast (jumal käskis Kristuse kaudu ligimest armastada). Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja. Enamiku tolle aja inimeste jaoks oli piir usu ja ebausu vahel hägune. Nagu ka muudes kunstiharudes, nii segunes ka portreekunstis paganlik ja kristlik sümboolika. Põhjus, miks kristlaste jaoks sai maal (ikoonide näol) vastuvõetavaks, vastuvõetavamaks kui näiteks plastika, oli see, et pilt on abstraktsem kui kuju (püüe kujutatavast distantseerida ja nii vältida pildi- või kujukummardamist jumalaaustamise asemel). Ka ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene. (Onasch, Schnieper 2003) Lääne teoloogid (hilisemas idakirikus, õigeusukirikus, peetakse siiani ikoone väga
annaabi.ee 
