sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda ei tunnistanud ning vastasseis muutus üha pinevamaks. Nasby lahing Kodusõda Kodusõda puhkes augustis 1642 a. Kaks leeri: kuningat toetasid aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad; parlamendi poolele jäid kaupmehed ja tööndusega tegelevad keskkihid, parlamenti toetasid ka puritaanid. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada Londonit. Rojalistid said üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell oli osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator. 1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda sotlastega, ent keeldus endiselt neile
parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja Alamkoja üksmeelel. Enamik Ülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid Alamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult ning kuningas otsustas tegutseda esimesena. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ning ei suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette-Maria aga taas Inglismaalt ning kuningas ei näinud teda enam kunagi. Samal ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest
Päev algas ja lõppes palvusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: "Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv." (4) 3.2. Parlamendi võit kodusõjas Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ning kodusõja enda kasuks lõpetada (4). Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ning neid reformida. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ning ei suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette-Maria aga taas 9
annaabi.ee 
