nimetasid- püüdis kehtestada riigis kindla korra ja sageli ka teatud määral parandada vaeste elujärge ning seetõttu oli mõnigi türann rahva seas austatud. Samas aga tähendas türannia paratamatult suure osa kodanike poliitiliste õiguste märgatavat kärpimist ja sellega ei võinud kreeklased pikemat aega leppida. Sparta oli vallutustel põhinev ja spatiaadide ülemvõimu säilitamisele suunatud range sisekorraldusega riik, kus riiki valitsesid kaks päritava võimuga kunigat, 30- liikmeline vanemate nõukogu (geruusia) ja igal aastal rahva seast valitatavad riigiametnikud, kuid otsuseid tehti siiski spartiaadide koosolekul. sellest võime järeldada, Spartas valises konstitutsiooniline monarhia, sest riiki valitsesid siiski kuningad, kuid nad ei esindanud riiki, vaid seda lasid teha riigiametnikudel ja rahval. Anteenas valitses demokraatia, mis meenutab üsna tänapäeva demokraatliku riiki. Algselt oli alguses korraldatud tavaline
linna rajada. Kuid juba selle ettevõtmise laguses puhkes vendade vahel tüli ja Romulus tappis Remuse. Linna ehitas üles Romulus ja nimetas selle enda järgi Roomaks. Niisugune on lugu rooma linna rajamisest. See on suures osas muidugi muinasjutuline. Kuid tänapäeval on teadlased kindlaks teinud, et Rooma on tõesti tekkinud umbes sel ajal, nagu vanaajal arvati. Ja mine tea, võib olla on selles jutustuses tõtt rohkemgi. Romulus oli esimene kuningas Roomas. Kokku valitses seal seitse kunigat. Esimeste kuningate ajal rajati sild üle Tiberi jõe. Kolm viimast kuningat olid päritolult etruskid. Nende ajal muutus Rooma tõeliseks linnaks. Viimane, seitsmes kuningas olevat olnud ülbe ja ülekohtune valitseja. Aastal 509 eKr tõusis rahvas kuninga vastu üles ja ajas ta minema. Sellest ajast sai alguse Rooma vabariik. Vabariigiks nimetatakse riigikorda, kus riiki juhtivad ametnikud valitakse. Rooma vabariigis otsustas kõiki tähsamaid asju suursugustest meestest koosnev nõukogu -
üte tamme taade, nõnasarvik tahtnu sarvega läbi tamme mehe sisse lüvvä ja löönü, a jäänü sarve piti tamme sisse kinni. Miis karanu mano ja niitnü [= neetinud?] kõvaste sarve tõselt puult är: "Saisa!" Vägimiis võtnu nüüd jäll uma mõõga, lännü kuniga mano ja ütelnü: "Sääl ta om mõtsah, sarve piti tamme küleh kinne, minge tapke timä maaha ja tooge ärä." Mintü kaema, ol'l ka nii. Perüs vägimehe tükü'. Kunigalle saadetu tiidmene, et kolm kunigat tuleva' timä pääle sõdima. Kunigas jälle vägimehele: "Sina mine ja puruta näid -- ku är võõdat, sõs saat mino tütre naases ja perändät terve kunigriigi, ega mul poige ei ole, kelle riigi jätä." Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva sõaväe' ütstõõse vasta kõik valmes, mudku' anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba opetu hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata. Ega
annaabi.ee 
