Ühiskonna liikmete enamus toetub oma elutegevuses valdavalt mitteteoreetilistele maailmamõistmise viisidele, näiteks religioonile. Filosoofia ajaloo jaoks tähendab see seda, et filosoofia on oma ajaloo vältel eksisteerinud mitmekesises, nii teoreetilises kui mitteteoreetilises, maailmamõistmislikus keskkonnas. Ja filosoofia ei ole saanud olla ega olegi olnud selle keskkonna suhtes suletud, vaid just vastupidi – on olnud pidevas dialoogis ja vastastikuses mõjutuses oma kunatise ühiskonna vaimuilmaga. Seetõttu tuleb filosoofia ajaloost kõneldes vaadelda filosoofia vahekorda tema vaimse keskkonnaga aga ka muutustega sotsiaal- majanduslikes ning poliitilistes tingimustes, milles filosofeeritakse. Müüt kui maailmamõistmise ajalooline vorm. Ajalooliselt esimene selline keskkond on müüt. Müüt on filosoofia suhtes varasem maailmamõistmise ajalooline vorm. Filosoofia tekib
ideedeteadmist. Meeltega tabatava maailma põhiliseks karakteristikumiks on Platoni ontoloogia järgi selle pidev muutlikkus – asjad saavad kogu aeg teistsugusteks, teisenevad, muutuvad, hävivad. Nii on ka arvamused muutlikud ja ebapüsivad, neil ei saa olla sellist rangelt paratamatut ja igavest kehtivust nagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, mille alusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatise individuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu on inimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna “arvamus” tulekski kasutada pigem mitmuses – arvamus kui inimlik tunnetusvorm esineb arvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse kohaselt on ühisele arvamusele jõudmine meeleliselt tajutavate nähtuste kohta seni, kuni inimeste
ümberkäänatud platonismina. Metafüüsika ümberkäänamisega, mille viis täide juba Karl Marx, on filosoofia oma lõppu välja jõudnud. Niivõrd kui filosoofilist mõtlemist veel katsetatakse, jõuab see veel ainult epigonaalsetesse renessassidesse ja nende teisenditesse. Lõpp täieliku lõpetusena on koondumine äärmistesse võimalikkustesse. Mida filosoofia oma ajaloo käigus paiguti ja ja ka siis ainult puudulikult on taotlenud kujutada oleva kunatise regioonide (loodus, ajalugu, õigus, kunst)ontoloogiaid , selle võtavad teadused nüüd oma ülesandena. Filosoofia lõpp tähendab õhtumaises= euroopalikus mõtlemises aluse saanud maailmatsivilisatsiooni algust. Kogu filosoofia mõtlemine, mis sõnaselgelt või mitte sõnaselgelt järgib kutset asja enda juurde, on oma teekonnal koos oma meetoditega juba valendiku vabadusse sisse lastud. Ometi ei tea filosoofia midagi
annaabi.ee 
