pojad surevad enne koorumist. Samuti võiks üheks kaudse mõju näiteks olla see, kui putukad söövad toksiini tootvat taime ja surevad ning seetõttu lindude toidulaud selles paigas väheneb. Kaudseid mõjusid on raske hinnata ja see eeldab enamasti head arusaamist kogu ökosüsteemi toimimisest ja seal valitsevatest seostest. Kohene oht ilmneb väikese ajavahemiku järel ja seda on kerge seostada GMO-ga, seevastu viivitatud oht võib ilmneda alles pika aja, isegi põlvkonna möödudes. Kumulatiivseks ohuks e. liitmõjuks peetakse ohtu, mis ilmneb pika aja jooksul, kui mõjud kuhjuvad, erinevad tegurid suhtestuvad omavahel ja annavad koos teistsuguse tulemuse, kui võiks arvata nende üksi esinemisel. GMO-de riskianalüüs baseerub tavaliselt GMO võrdlusel tavaliste, muundamata sama liiki organismidega või eelistatult GMO vanemliiniga, juhul, kui liigisisene varieeruvus on väga suur. Nt kui mikroorganism ei olnud enne uue geeni
P<
keemiline, füüsikaline), millel võib olla kas inimesele või keskkonnale kahjulik mõju. Geneetiliselt muundatud organismi oht võib olla näiteks tema mürgisus või see, kui GMO tekitaks mingit haigust. (Turve jt 2008, lk 8) Oht võib olla otsene, kaudne, koheselt ilmnev, mingi aja pärast ilmnev või kumulatiivne, summeeruv. Otseseks ohuks võib nimetada mürgitust. Kaudne oht võib aga ilmneda alles pika aja, isegi põlvkonna möödudes. Kumulatiivseks ohuks peetakse aga ohtu, mis ilmneb pika aja jooksul, kuid mõjud kuhjuvad, erinevad tegurid suhtestuvad omavahel. (Turve jt 2008, lk 8) Küllalt raske on hinnata ohtu, mis kaasneb GMO ristumisega looduslike sugulasliikidega või muundamata põllukultuuridega. See ei pruugi olla keskkonnale või inimtervisele kahjulik, kuid sellega ei anta edasi omadusi, mis muudaksid sugulasliikide edaspidist käitumist. Ristandid
revolutsioonid tootsid. Uued õpikud kärbivad teadlaste taju ajaloost ja lisavad asenduse sellele, mille eemaldavad. Need sisaldavad vahel vähe ajalugu. Ümber kirjutatus, varajasemad teadlased on esitatud nii, et nad on töötanud samade probleemidega ja samade juhenditega, mille viimane revolutsioon ja meetod on teinud teaduslikuks. Eelnevate paradigmade ja teooriate ajalooline taasloomine teaduslikes õpikutes muudavad teaduse-ajaloo lineaarseks või kumulatiivseks, harjumus, et mis isegi mõjutab teadlasi vaatama tagasi iseenda uurimistöö peal. Ekslikud konstruktsioonid muudavad revolutsioonid nähtamatuks. Need töötavad, et eitada revolutsiooni kui funktsiooni. Teaduslikud õpikud esindavad ebatäpset vaadet, et teadus on jõudnud oma praeguse seisuni läbi individuaalsete avastuste ja leiutistega, mis koos moodustavad tehnilise teadmise. Detailsete faktide avastamine õpikute puhul näitab ajalooliste vigade mustrit, mis suunab
annaabi.ee 
