aimu tõe olemusest. 7) Peaksime küsima: kuidas suudaksime leida ja kõrvaldada vea, sest ideaalseid, täiesti usaldusväärseid allikaid ei eksisteeri, seega sisaldavad kõik allikad vigu. Tõe teada saamiseks peaksime allikatele tuginedes need vead avastama. Kriitiline ratsionalism seisneb selles, et nii teiste kui ka enda teooriaid ja oletusi tuleb kriitiliselt uurida. Millegi teadmine algab selle teadmise kummutamisest või ümberlükkamisest. Iga teadmine on vaid oletus ehk hüpotees, sest selle kriitilise läbivaatamise tulemusel võib selguda, et see ei ole tõene. Seega on iga teadmine falsifitseeritav. 8) Idee, et teadmisi või arusaamu peab õigustama veenvate põhjendustega, on väär, sest siis ei piisaks vaid sellest, et seni pole kellegi kriitika seda ideed ümber lükanud, vaid peaksime pöörduma mingi autoriteetsema algallika poole, mille olemust on aga keeruline kindlaks määrata
4. Inimesed tõlgendavad asju erinevalt. Igaüks tõlgendab juhtunut omal viisil, toetudes eelnevatele kogemustele ja teadmistele. Toimuva kohta otsuse tegemine võib osutuda lõputuks tegevuseks ega pruugi lõppkokkuvõttes õige järelduseni viia. 5. Nii teiste kui ka enda teooriaid tuleb kriitiliselt uurida. Faktide kriitilise uurimise tagajärjeks on tõe teada saamine, sest siis suudame leida vigu, mis annavad meile aimu tõe olemusest. Millegi teadmine algab selle teadmise kummutamisest või ümberlükkamisest. Iga teadmine on vaid oletus ehk hüpotees, sest selle kriitilise läbivaatamise tulemusel võib selguda, et see ei ole tõene. Seega on iga teadmine falsifitseeritav. 6. Objektiivset tõde saame tundma vaid siis kui püüda seda isiklikult uurida. Vastasel juhul peaksime toetuma mingile autoriteedile või kellegi teise arvamustele-kogemustele, mis on aga väär
mis tulenevad ilmselt tõesest eeldusest – olev on, olematut ei ole. Parmenides vastandab meelte abil kujundatud tegelikkusemõistmisele tõendava arutluse siduvuse. Igasugune tõendav arutlus põhineb eeldusel, et kahest vastandlikust väitest saab tõene olla paratamatult ainult üks, teine neist peab aga väär olema. Nii tuleneb ühe sellise väite tõesuse tõendamisest teise kummutamine, või vastupidi – ühe väite kummutamisest vastupidise väite tõesus (kaudne tõestus). Neile vahekordadele on omane meeltega tajutavast maailmast sõltumatu siduvus, justkui sundiv jõud, mida Parmenides tähistab ka Themise ja Dike – kreeka korra, õiguse ja õigluse jumalannade – nimedega. Need eeldused avavad vastuoludevaba argumentatsiooni valdkonna, mis on sõltumatu üha muutuvatest meeltemuljetest ja teevad Parmenidese silmis inimesele ligipääsetavaks pelkadest oletustest täiesti erineva tõekäsituse.
annaabi.ee 
