Alustades sellest, milline on maastik ümerringi ja lossivälimus ning lõpetades sellega, milliseid tundeid keegi tegelastest valdab. Peategelena ehk siis loo edasikandja on sattunud oma sõbra elamisse kummalisel põhjusel, millest ta ise ka teadlik polnud. Üha-enam kerkis esile tunne, et justkui toimuks kõik saatuse poolt ette määratuna, ent siiski jäid õhku küsimused miks ja milleks. Põhilisteks tunnusjoonteks võib välja tuua kummitava maja, sünge maastiku, salapärase haiguse ja lõhestunud isiksuse. Kõik on omavahel seotud elemendid ja valdavalt selle tõttu kujuneb välja ängistusest ja hirmust köidetud huvi. Loo toimumiskohta ja aega on raske määratleda, sest rohkem on keskendutud asjade ja tunnete kirjeldamisele, kui üleüldistele faktidele. Seda, mida rohkem tegevus edasi kulmineerub, seda enam on tunne, et oleks justkui jutustajaga kahekesi kummitavas majas.
Üks nendest on "Do-Re-Mi", milles muusika oli väga lõbusa kõlaga, kaasahaarava ja kummitama jääv meloodiaga. "Do-Re-Mi", pidi õpetama astmeid lõbusas ja laululises võtmes ja seda see ka selgelt tegi. Mari-Liis Rahumets sai väga hästi kõrge häälega hakkama. Hääletämber oli sopran, muusikaintrumentide tämber oli kirgas, tempo oli kiirenev, tempoka rütmiga ja meloodia astmeliselt liikuv. Teiseks teoseks on "Sixteen Going On Seventeen", mille muusika on ka kummitava jäävalt ilus. Sõnad on ka päris sobivad sinna konteksti, meloodia peaks olema nagu võistlus kahe laulja vahel, kumb domineerib, alguses vaikne ja järjest valjenev helitugevus. Dünaamika on vaheldusrikas, vorm: rondo, heakõlaline harmoonia, vahelduv rütm ja tempo, müstline tämber. Kolmandaks teoseks "Edelweiss" on rahuliku rütmiga, Margus Toomla (Kapten von Trap) tämber on bass ja sopran Marli-liis Rahumets (Maria Rainer). Laulu meloodia on kurvem, dünaamika on
rikutud on. Ta uputas ennast kui oli vaid 17-aastane. Isand Bruys ütles seepeale oma ainsast pärijast igaveseks lahti ja kihutas ta kodust minema Saksamaale. Kuigi Goswin oli Bruysilt nõudnud Thyli surma või vähemalt kastreerimist, tundus siiski, et see lepitas mehed omavahel, ja kuigi endist südamesõprust nende vahele polnud jäänud, siis vähemalt avalikku vaenu nad ka enam ei pidanud. Cristian Unterrainer (alias Meister) Rataskaevu tänaval asuva ,,neetud ja kummitava" maja endine omanik. Võimukas kaupmees, kellele oma ilusa naise Ermegunde vajaduste inimliku rahuldamise asemel meeldis teda hoopis piitsutada. Seetõttu pole midagi imestada, et kaupmehe pikkade ärireiside ajal leidis tema noor naine lohutust sageli almustekorviga linnas käivast noorest ja elujõulisest mungast Adelbertusest, kes kadedate keelte sõnul selliseks lohutuseks ka erakordset varustust olevat omanud. Unterrainer sattus neile peale, sulges nad keldrisse, piinas
Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsi aja nostalgiaga ning "Rehepapp" pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini rahvusliku tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja kutsusid esile vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud "Ussisõnade" puhul aga on seevastu tegemist pigem pingekruvijaga. Ka mõnitamist ja kritiseerimist oli ussisõnade-jutus rohkem. ,,Rehepapis" oli seda ka, aga seal tundus see rohkem healoomuline. Esines küll rämedat kõnepruuki, tapmist ja inimeste idiootsuse kirjeldusi, kuid mitte nii hävitaval toonil. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kirjeldas läbi terve teose
annaabi.ee 
