Hoi tii! hoi tii! hoi tii! See aasta tuleb kevad teisiti, tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti, ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, tiu tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti. Neiljas Kiri See õitsmine mind võtab tappa, üks meri vahutav, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb ja õitsmine mind võtab tappa. Kõik korraga, sirel ja toom. Käin kun, pää täis mul õunapuie lund. Sind igatsen, sind ooten ei saa und, tuul mett on täis, sirel ja toom. Ma paindun, murdun kummargille kui roosast õitsemisest raske oks. Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks, et paindun, murdun kummargille. Ning öö on kuldne kauge ring, mis laotusen veerleb vaid. Päev ainult paistab, paistab maid. Sind armastan, sind ihkan Ing! Ja õitsmine mind võtab tappa, üks meri üle mu, üks õite torm. Ma olen jõvvetu, ma olen orb, ning õitsmine mind võtab tappa. Viies kiri Oi, imelik päev! oi, imelik öö! Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle,
ümber nagu piimasõõrd. Tuleb-tuleb! Loorit õlg, Peruks piitsutab mind aist. vilgub rind ja rinnal sõlg! Kõnnin katusel kui Taavet, Avab suu ja silmad suleb! põleb igatsuse haav, et Hoovab nardiõli vürts. kus ma kohtan Uuria naist? Tuigun, kätt ta ümber pannes - Kõrgemalle! Kõrgemalle! Tule, Bathseba! - - - Et saaks näha utetalle! "Johannes!" Peseb sääl ta kummargille? Mürts. Või ons ainult valge lille Kevadmuld Somnambuul Taas küünitud mu künniselle, Mustrohelisis lehis põlev õis. mu igavene sõber, muld; Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. kui väike sõsar rõõmsat velle Tal narrikübar kulmel. Oma nime sind usaldan. Kes meist on kelle? vist õndsalt üle õla heita võis. Üksteisest võtame me tuld.
igal ajastul ja maal. Sügaval su sülelohus malbub iga ülekohus. Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal. Oled tulihänna raksuv rünnak, suuri varandusi varjav seek, kihutab mu kihku sinu kämmal, mis on loitev loits ja libaleek. Vahel arvan, et ma sain su kätte ja võin lõpuks täita hingekruusi, kuid sa ühe mürgitad mu lätted, et ma avastama peaksin uusi. Ikka murrad sa just siis mu lille, kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, ja ma värisedes kummargille vajun vastu sinu uhket lõõmu, mis on ühteaegu tee ja teetus, kramplik keeldumus ja sundiv kutse. Olen sinust nõnda võimsaks neetud, et mus eluks saab su tappev tukse. Seitse etüüdi 1. Ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu? Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus. Tuul julgustav juukseid sul silus. Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
annaabi.ee 
