hakanud vastu ja ei kandnud oma poja eest hoolt.Siiski Villu teadis, et ta ei saa jätta Eevit Anna pärast. Seegi oli üks põhjusi, miks ta ei saanud Kõrbojale minna. Villu enesetappu võib vaadata kui lihtsat väljapääsu keerulisest olukorrast, meeleheidet. Seepärast leian, et ta oli nõrk. Samas elas ta sandina nii kuidas oskas , tegi kõike mida suutis.Ainult tema armastus Anna vastu ja kohustus Eevi ees tegi ta olemise raskeks. Ilmselt ei tahtnud ta kumbagile haiget teha ja ei tahtnud ka , et tema uhkus saaks haavata , ja sooritas enesetapu. et vältida ühe jätmist, jättis ta kõik, ka oma elu. Võibolla ei tulnudki enesetapp villu puhul nõrkusest, vaid hoopis tugevusest. Ta julges seda kõige nimel teha. Lugu lõppes küll traagiliselt, kuid Anna sai Kõrbojale peremehe- Eevi ja Villu poja ning Eevi sai elukoha, kuna ta ema oli surnud ja neid visati saunast välja.
Poeete ühendab ka see omapärane tõdemus, et nad olid mõlemad segaverelised. Puskini sugupuu algus pärines Etioopiast ja Lermontovil Sotimaalt. Nii Puskini kui Lermontovi pered polnud väga rikkad. See ei takistanud neil aga omandamast suurepärast haridust. Puskin õppis ära tänu palgatud guvernööridele ja guvernantidele prantsuse keele, Lermontov vanaema suunamisel nii prantsuse, saksa kui ka inglise keele. Üritas omandada ka kreeka keelt, aga see ei tulnud eriti välja. Kumbagile luuletajaist polnud antud jumala poolt silmapaistvat ilu, seega pidasid nad kehalist tugevust oluliseks. Võrdlemisi palju aega veetsid ennast treenides. Oskasid ratsutada, vehelda ja püssist lasta. Puskinile oli meelepärane ka tantsimine ja matkamine. Lermontov pidas juba füüsilisi harjutusi sellepärast tähtsaks, et noorena oli ta põdenud rahhiiti ning sellest olid tal jalad kõverad, hea vorm ei lasknud aga teistel arvata nagu tegu oleks jubeda küürakaga
Samas jäävad Curied täiesti omakasupüüdmatuks, seoses sellega kuidas täpsemalt raadiumit töötelda saaksid nad võtta patendi ning saada rikkaks, kuid nad otustavad jagada kõik on teadmised edasi tasuta. 1903. aastal saavad nad koos oma esimese Nobeli preemia füüsikas. Sinna ei jõua nad aga tänu töökoormustest tekitatud haigusele. Nobeli preemiaga kaasneb ka aga suur meediakära, mis omakorda toob neile rohkem kahju kui rõõmu, pidev meedia kära ei istu neile kumbagile. Järgmisel aastal saavad nad ka oma teise lapse, Éve. Elu möödub nagu tavaliselt,lapsed,laboratoorium,õppeklassid. Samuti üritab Pierre sisse saada Akadeemiasse. Nad on ära öelnud teistest aukohtadest, kuid sinna tahaks Pierre saada, mis tal kahjuks ei õnnestu, ta kaotab valmised ühe häälega. Ühel täiesti tavalisel 1909. aastal tänavat ületades jääb Pierre hobuvankri ette. Tema surm on silmapilkne. Mehe surm laastab Marie
Viimsel õhtul näis ta rahulikum olevat kui muidu. Ta oli veidi maganud. Kui ta üles ärkas, laskis ta sängi eesriide kõrvale tõmmata, et kuud vaadata, mis taevasõrval ilul üles tõusis. Sääl saivad ta meeled veel ärksaks, ta tõmbas vaevaga viiuli kätte ja saatis selle viimsete toonidega oma viimse hingetõmbuse taeva poole- Paganini suri 27. mail 1840. a. Paganini jättis oma seaduslikult endale võetud pojale Achillesele 2 miljoni ja kahele õele kumbagile 50-60 tuhat franki, Achllese emale aga, lauljanna Antonia Bianchile Covo linnast, paljalt iga aasta 1200 franki abiraha. Oma Stradivari viiuli jättis ta oma isalinna Genuale, sest ta ei tahtnud, et see riist pärast teda mõne teise kunstniku kätte saaks. Paganini oli tolle aja kõige suurem viiulimängija ja tänini ei ole veel ühtegi tulnud, kes tema vääriliselt mängida oleks mõistnud. Küll on mitmed suured kunstnikud tema mängu järel
annaabi.ee 
