kõige külmem veebruar (Vilsandil 3,5, Narvas 7,6 °C). Sajab keskmiselt 600, kõrgustikel kohati üle 700, saarte rannikualadel paiguti alla 500 mm/a. Lumikattega päevi on enim Ida-Eestis (üle 130), lumikatte keskmine paksus on suurim Haanja kõrgustikul (24 cm). Aluspõhja reljeef Aluspõhja pealispinna reljeefi suurvormid kujunesid välja Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil (joonis). Aluspõhja lõikuvad sügavad mattunud orud, mis markeerivad jääajaeelset jõgedevõrku: Põhja-Eestis piki tänast Soome lahte kulgenud Ürg-Neeva ning Lõuna-Eestis Ürg-Daugava. Nende mattunud orgude põhi asub tänapäeval 10-80 meetrit allpool merepinda, seega ületab nende sügavus 100 meetrit (Tavast ja Raukas, 1982). Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari mandriliustikud, mis kandsid minema hinnanguliselt mitmekümne meetri paksuse setendite kihi
vähemaks. Mandrijää kulutavat mõju on näha silekaljude, jääkriimude, kaljuvoorte ja jääkulutusnõgude näol. Kvaternaari glatsiaalsed setted on moreen, kruus, liiv, aleuriit ja savi. Maismaale kujunes Paleogeeni lõpus jõgede võrgustik, millest on tänapäevani säilinud mattunud orud ja tänapäeva maastikul välja paistvad ürgorud. Aluspõhja pealispinna reljeefi suurvormid kujunesid välja Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil. Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari mandriliustikud, mis kandsid minema hinnanguliselt mitmekümne meetri paksuse setendite kihi. Liustike tegevusena on reljeef üldiselt tasandunud, kuid samaaegselt kulutasid liustikukeeled välja ka uusi aluspõhjalisi pinnavorme - nt jääkulutusnõod, silekaljud ja kaljuvoored, pisivormidest jääkriimud ja jääkündevaod. 10. Maavara, maa-ainese ja maardla definitsioon.
Maastiku areng väljendub maastike struktuuri muutustes. Arenedes rikastub maastik uute tunnustega, s.t. muutub iga etapiga keerukamaks nii oma komponentide kui ka maastikulise struktuuri poolest. Eesti maastike arengus eraldatakse põhiliselt 3 etappi: 1. Preglatsiaalne periood. Svekofenni kurrutus. Mäetekkeliste protsesside tulemusena muutus suurem osa Balti kilbist mäestikulisek, kujunesid graniitsed intrusiivid. Järgnenud kestnud kulutusperioodil muutus ala kulutustasandikuks, säilinud kivimid moodustasid praeguse Eesti aluskorra.. Kujunes välja aluspõhja reljeef. Aluspõhjast pärinev kivimaterjal on olnud oluliseks komponendiks nüüdisaegse pinnakatte välja kujunemisel. Suurem tähtsus on preglatsiaalsetel setetel seal, kus pinnakate on õhuke või puudub üldse. Nt: lubjakivide avamusalal Põhja- ja Lääne-Eesti nooremates setetes esineb hulgaliselt materjali
· Piusa · Koopad tekkinud sufosiooni tulemusena peamiselt Devoni liivakivis. Nt Neitsikoobas Taevaskojas. Kokku umbes 50 koobast ja 150 uuret, 35 looduslikku koobast ülejäänud läbi inimkäe 09.09 Aluspõhja reljeef ja pinnakate Devonile järgnes ligi 360 miljonit aastat kulutust. Eesti alal puuduvad nooremad setted (Karbon, Perm, Triias, Juura, Kriit) Nt kivisütt meil ei ole. Aluspõhja pealispinna reljeef kujunes välja juba Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil. Aluspõhja lõikuvad sügavad mattunud orud, mis markeerivad jääajaeelset jõgedevõrku: Põhja-Eestis piki tänast Soome lahte kugenud ürg-Neeva ning Lõuna-Eestis ürg Daugava. Põhja-eesti klint tekkinud ürg-Neeva tõttu (?). Nende mattunud orgude põhi asub tänapäeval 10-80 meetrit allpool merepinda, seega ületab nende sügavus 100 meetrit. Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari
annaabi.ee 
