Eesti keel teiste keelte seas Kristiina Kesküla Orissaare Gümnaasium Milleks meile on vaja keeli? Keel annab meile võimaluse omavahel suhelda, mõelda ja minevikku mäletada. Maailmas arvatakse olevat 7000 keelt, kuid ainult 200 on neist arenenud kultuurkeeled. Arenenud kultuurkeeled: Ilukirjandus- novellid ja romaanid Kunstid - ooperid ja filmid Teadus- uurimustööd Haridus-koolid Ajakirjandus- ajalehed ja televisioon Eesti keel Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel. Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel. Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1 miljon inimest, kellest enamik elab Eestis, kus see on riigikeel. 2012
27. mail 1920 tema kandidaadikraadi ümber filosoofia magistri teaduslikuks kraadiks. Aavik määratakse alates 15. sept. 1910 Jalta Aleksandri gümnaasiumi prantsuse keele õpetajaks. Lugedes Krimmi kaunis looduses prantsuse ja soome ilukirjanduse meistriteoseid, tärkab Aavikul eesti keele uuendamise idee. Tema unistuseks on arendada eesti keel niisama sõnavararikkaks, nagu seda olid teised kultuurkeeled. Keeleuuendusliikumise tõusuperiood landeb aastaisse 1912 1926, millal Aavik esitas oma põhilised ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sõnavara rikastamiseks ning demonstreeris tõlketeoseis keeleuuendite ja uute sõnade kasutamist keeles. Neist mõjutegureist, mis andsid Aavikule tõuke uuendada ja rikastada eesti keelt, tuleb ennekõike esile tõsta tema täheldavat soome keele oskust ning harrastust.
Tõi ulatuslikult juurde tuletisi, liitsõnu, murdesõnu. Haruldasemate sõnaloomeviiside rakendamine – otse ehk nulltuletus (pärgmana, tõdema) ning tagasituletus (ajendama > ajend, eelistama > eelis, tõendama > tõend. • Johannes Aavik – eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika arendaja, keeleuuenduse algataja, teoreetik ja rakendaja. Keelt tuleb parandada kõigi vahenditega, kuni päris tehislikeni välja. Eesti keele arendamine niisama rikkaks kui vanad kultuurkeeled. 1. Otstarbekohasus, millele alluvad rikkus; selgus ja täpsus; lühemus; kergeõpitavus ja -omandatavus. 2. Ilu, sellele alluvad: häälikuline kõlavus ehk eufoonia; lühemus; stiilis-psühholoogiline ilu. 3. Omapärasus, millele alluvad: analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid; tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks; mitmete võõrsõnade asemel või kõrvale omad.
annaabi.ee 
