sakraalsuse. Ent enne, kui piiblimotiividest saab kirjanduskultuuri orgaaniline osa, enne kui see metaforiseerub, on piibel siiski esmatekst, mis reguleerib, korrastab inimkollektiivi teatava väärtussüsteemi ümber, seob ja keskendab ühes keeles kõnelevat rahvast mõisteliselt. Piibel on võetav siis algmõistena, mis antakse rahvale teksti kujul. See on ühe keele suur narratiiv. Nagu see oli ka eesti keelele ja eesti keeles. 5. Haridus kultuuritekstina. Rahvakoolidest Eesti Aleksandrikooli ja rahvusliku ülikoolini. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele kooliharidusele põlisrahva hulgas. Religioon soodustas eesti kirjakeele kujunemist, käivitas eesti kirjakultuuri ning jumalasõna aitas kujundada rahva eneseteadmist. Kirik ning selle ümber moodustunud kogudus toimis esialgse rahva ühendajana. Vennastekoguduse liikumine andis talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks
müüdid maailma. Popkultuur peaks toimima müüdina. Poststrukturalism jätkas strukturalismi ja ületas seda. Poststrukturalistlik kriitik peab kasutama mitmeid perspektiive tagamaks mitmenäolise analüüsi, ka siis, kui need perspektiivid omavahel vastuollu satuvad. Barthes "Mütoloogiad": jaotub kaheks, esimeses efektsed esseed, mis räägivad kultuuris esiletulevatest üksikjuhtumitest. Point: kõike saab käsitleda kultuuritekstina. Uurib, kuidas tekstid toimivad ideoloogiliselt. Mitte lihtsalt seda, et tekstid moodustaks mingi mudeli, mis midagi tähendab, vaid et nad pannakse meile midagi tähendama. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus: see on midagi loomulikku, normaalne. Ehk: loodus ja ajalugu aetakse segamini.
Müütiline mõtlemine põhineb Lévi-Straussi arvates bricolage'il, olles ,,meisterdamise intellektuaalne vorm". Roland Barthes (1915 1980) prants kirjanduskriitik, semiootik. ,,MÜTOLOOGIAD" 1957 "Mütoloogia, pärinegu ta ammustest või hilistest aegadest, saab pärineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud. Müüt ei saa iial esile kerkida asjade endi loomusest. See on ajalooline protsess." Raamat jaguneb 2: 1. osa esseed. kõike saab käsitleda kultuuritekstina. Uurib, kuidas tekstid toimivad ideoloogiliselt. Mitte lihtsalt seda, et tekstid moodustaks mingi mudeli, mis midagi tähendab, vaid et nad pannakse meile midagi tähendama (ideoloogia).nt. punane vein kui värskendav Prantsuse ja eliidi jook, mitte kui tervist kahjustav. Tekst konstrueeritakse meie jaoks, kavatsuslikkus. Seda, mis on konstrueeritud, tahetakse esitleda meile kui midagi loomulikku. Näiteks heteroseksuaalsuse diskursus: see on midagi loomulikku, normaalne
annaabi.ee 
