Mõjukaks ja meisterlikuks publitsistiks, kes ühendas endas terava ühiskondliku analüüsivõime ja inimese olemust sügavuti mõtestava filosoofi, kujunes kirjanik Koitjärvel, kus ta veetis Esimese maailmasõja aastad. Sõja metsikus ja rahvaste kannatused tekitasid temas kahtlusi senistes ideaalides - Euroopa kõrges kultuuris ja tsivilisatsioonis. A. H. Tammsaare kirjanduskriitika vaatleb loominguprotsessi mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas. Kultuurikriitikuna tundis Tammsaare huvi kultuurielu kõikmõeldavate probleemide vastu kuni moe ja kodukultuurini välja. Kogu oma kirjanikutöö jooksul oli A. H. Tammsaare publitsistina tegev paljudes tollal ilmunud väljaannetes. Tema kaastöid avaldasid Olion, Päevaleht, Tallinna Kaja, Tallinna Teataja, Vaba Maa, Vaba Maa, Nädal Pildis, Tänapäev, Eesti Noorus, Eesti Kirjandus, Teater, Eesti Kodu, Looming, Uus Päevaleht, Rahvaleht jm. 13
maailmakultuuri varasalved loodusteaduse, sotsioloogia, kultuuriajaloo, filosoofia, psühholoogia, eetika, kunstiteoooria ja muudel aladel. Parim osa tema publitsistikast muutub aastatega üha väärtuslikumaks (Tammsaare...2007). 2.4. Tammsaare kriitikuna Tammsaare tegeles ka aktiivselt kirjanduses kriitikuna (Riismaa 2002:95). Anton Hansen Tammsaare kirjanduskriitika vaatleb loominguprotsessil mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas. Kultuurikriitikuna tundis Tammsaare huvi kultuurielu kõikmõeldavate probleemide vastu kuni moe ja kodukultuurini välja (Tammsaare...2007). Anton Hansen Tammsaare võttis sõna siurulikkuse vastu , soovitas intellektuaalsemat maailmanägemist. Ta kirjutas äärmuslikult ja karmilt. Kui ilmus Anton Hansen Tammsaare ,,Tõde ja õiguse" esimene köide ,siis seda ei osatud eriti hinnata , kirjutati et tegemist on tavalise lihtsameelse külarealismiga. Nördinud Tammsaare
Nietzschet on peetud nii viimaseks suureks metafüüsikuks (Heidegger) kui ka postmetafüüsilise ja postmodernse mõtlemise algatajaks (Vattimo), nii varjatud kristlaseks (Jaspers) kui aaria rassi eelise põhjendajaks (Baeumler). Lootusetu oleks siinkohal kõiki käibivaid interpretatsioone üles lugeda -- igal koolkond leiab Nietzsche pärandist oma tõlgitsust toetavaid fragmente. Lühidalt kokku võttes käivad põhilised vaidlused kahes küsimuses. Esiteks: kas Nietzsche kirjeldab pelgalt kultuurikriitikuna teda ümbritsenud nähtusi, jäädes rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon, soov oleva kõiksust seletada. Teiseks: millisest alusmõistest lähtudes tuleks Nietzsche filosoofiat kui tervikut interpreteerida (kui ta mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: "Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid", kuid samas ka: "Võimu tahe on olemise sisim olemus". Interpretatsiooni ja perspektivismi
annaabi.ee 
