Friedrich Nietzsche (1844-1900) Stina Suurväli Kätriin Männiste JWG 2016 Tutvustus · Friedrich Wilhelm Nietzsche (15. oktoober 1844 Röcken 25. august 1900 Weimar) oli saksa filosoof, esseist ja kultuurikriitik. · Teda seostatakse anarhismi, nihilismi, voluntarismi ja irratsionalismiga. · Tema kirjutised tõest, moraalist, keelest, esteetikast, kultuuri teooriast, ajaloost, võimus, teadvusest ja eksistentsi põhjustest on avaldanud suurt mõju lääne filosoofiale ja intellektuaalsele ajaloole. Elulugu · Nietzsche sündis Röckeni külas Lützeni lähedal kirikuõpetaja pojana.
,,objektiivse inime" vastu. Tunne ja mõistus on inemese eri mõõtmed ja mõlema taga on võimutahe. Konkreetsed ja visuaalseid metafoore soosiv Nietzsche räägib meelsasti tugevate füüsiliste mõistete abil, jääb võimsaim laeng siiski inimvaimule. Sellepärast on vaimseimad inimesed ka tugevamad. 7 PILTE NIETZSCHEST 8 KOKKUVÕTE Friedrich Wilhelm Nietzsche oli Saksa filosoof, filoloog ja kultuurikriitik, üks 20. sajandi Lääne filosoofiat enim mõjutanud mõtlejatest. Nietzsche filosoofiale on iseloomulikud püüded paljastada motiive, mis peituvat traditsioonilise Lääne filosoofia, moraali ja religiooni taga ning olevat sellistena defineerinud kogu õhtumaist kultuuri. Nietzsche oli esimeste seas, kes arutles valgustusajal alguse saanud sekulariseerumisprotsessi implikatsioonide üle need on tema käsitluses kokkuvõetavad kuulsas sententsis ,,Jumal on surnud." Samas on Nietzsche
meeldis. Tema arvates see talle ei sobinud. Kierkegaard oli väga tark inimene ning suurepärane vaidleja. Ta oli otsekohene, ja kui talle midagi ei meeldinud ütles ta selle välja, tehes seda enamasti teravalt ja ründavalt. Kierkegaard oli väga mitmekülgne inimene. Teda on raske mingisse kategooriasse paigutada: mõningate lugejate jaoks on ta peamiselt filosoof, teiste jaoks kristlik mõtleja või teoloog. Lisaks oli ta ka läbinägelik psühholoog ja terav kultuurikriitik. Kuid eelkõige oli ta kirjanik. 2. Peatükk. Kierkegaardi filosoofia. Kierkegaardi filosoofia ei kujuta endast mingit viimistletud ja igakülgselt arendatud süsteemi. Tema filosoofia on mitmekülgne ja raskesti mõistetav. Oma vormilt on see pigem kirjanduslik kui teaduslik. Ta võitleb kõigi filosoofiliste süsteemide vastu, ja ka tema enda filosoofiat on raske liigitada. Tema käsitluse põhilaad on alati teravalt poleemiline, sarkastiliselt irooniline ja seejuures ka soe,
heliplaate. Töös kasutatakse ka eesti süvamuusika ja teatrielu kohta kirjutatud uurimusi ja memuaristikat. Seega toetub käesoleva uurimuse empiiriline osa peamiselt kaht liiki materjalidele. Esimese osa moodustavad nii kodu- kui välismaised publitseeritud allikad, teise osa käesoleva uurimuse autori poolt läbiviidud intervjuud (kokku 47 isikuga), samuti kirjavahetuse teel saadud andmed, mitmesugused arhiividokumendid, sh fotod jm. Nagu kirjutab ameerika kultuurikriitik W. J. Thomas Mitchell, on aina enam visualiseeruvas maailmas ka akadee- miliste distsipliinide juures üha suuremat tähtsust omandamas just visuaalse info mõistmise ja analüüsimise oskus (Mitchell 1994: 16). Ka käesolevas uurimuses on fotod olnud oluliseks (sageli ainsaks) usaldusväärseks dokumentaalseks allikaks, mille abil osutus võimalikuks tuvastada nii konkreetsete kollektiivide pilliline kui isikkoosseis ja fikseerida arenguid ning muutusi erinevate ajahetkede lõikes
annaabi.ee 
