ning 19. sajandil järjest suuremal hulgal maale kolivad nn maatamehed ehk kaupmehed- käsitöölised (Berg jt 1998:207). Nii võib öelda, et Eesti külaühiskonnas kujunes17.-19. sajandil oma eliit, mis koosnes traditsiooniliselt koolmeistrist, pastorist, arstist ja mõisnikust. Nende kaudu jõudis maarahvani kombeõpetus, vaimu- ja hingeharidus ning osake maailmakultuurist. 3.1. Külaelanike ühistegevus kultuurikandjana Keskajast on väga vähe ajaloolisi andmeid küla ametimeeste (vanemad, kohtunikud ja muud) ja nende ülesannete kohta kasutusel on olnud nimetusi nagu ,,sundja", ,,vardjas", ,,kubjas", kilter, vanem, kümnik, korrapealne (Berg jt 1998:207). Kuigi ühiselt tegutseti Eesti külas juba aegade algusest, pärinevad kogutud teated selle kohta, milliseid küsimusi taluperemehed koos lahendasid, alles alates 19. sajandist, kui
Hiina. 2. Saksa-Austra koolkond (Ratzel, Graebner, Schmidt), kultuuriuuringute teooria. Teistsugune lähenemine: kultuuriringide teooria. Idee: kultuurielemendid võivad levida ühest ühiskonnast teise üksikuna või tervete komplektidena. Need ringid on määratletud selle järgi, et teatud suuremates piirkondades maailmas on kultuurielementide kompleksid sarnased. Ei ole ainult üks rahvas, keda saab eristada mingi erilise kultuurikandjana. Eristasid umbes 8 kultuuriringi. Ühes suures regioonis on sarnane kultuur. Liigitati neid ka primitiivseteks ja mitte. Mingite iseloomulike elementide järgi saame sageli aru, millega tegu on, millise kultuuriga. Ringid määratleti muuseumi kogude põhjal. Esemete uurimise kaudu tuvastati, milline on kultuuripiirkondade vahe. Uuriti eelkõige esemete vormi iseärasusi. Mingis piirkonnas on esemed teatud sarnase vormiga
Tekst ei ole ainult raamat, iga teksti võib alati ,,lugeda", leida sellest süsteemselt tuletatavaid tähendusi. Nt kootud Kindakirjad võivad anda edasi informatsiooni, kuid ei pruugi seda teha. Tuulelipud räägivad selle maja elanike kohta. Inimene, kes koodi valdab saab aru. Teksti üks omadusi on see, et ta peab olema dekodeeritav ja tõlgendatav. Tekste on väga erinevaid liike: majad, linnad, tants. Kultuuri praktikad: tegevused, milles inimene kultuurikandjana on alati hõivatud. Peaaegu kõik, mida teeme, on nimetatav praktikaks. Kus luuakse, antakse edasi ja põlistatakse ja tõlgendatakse tähendusi, mis on kultuurilise tegevuse eeldus ja tunnus. Võime rääkida erinevatest praktikatest, mis meie igapäevases elus on, mis toimuvad reeglite järgi, millest osalejad on teadlikud. · Rituaalid, kombed, ühistegevused, suhtlusskriptid. Ilmneb, et tekstidel, mis on osalejatest sõltumatud ja praktikatel, mis on olemas ainult siis, kui
annaabi.ee 
