afroameeriklaste rassilise diskrimineerimise vähenemisega. Kultuuri heakskiitev omaksvõtt ei ole alati mõjutanud suhtumist inimrühma, kellelt see kultuur pärit. Kui tulla kodule lähemale, siis on Eestis saanud peaaegu klieeks kiruda venelasi, lisades kohe, et vene kultuuri, iseäranis kirjandust armastatakse küll. Kuidas on säärane vahetegemine võimalik, kas siis kultuuri nimbus ei laiene pisutki rahvale, kelle hulgast armatatud kultuuriisiksused ja nende teosed tõusnud? Kas meie suhtumine hiinlastesse on sellepärast kuidagi muutunud, et me vaatame Bruce Lee filme? Kas me mõtleme, et nemad leiutasid paberi, millele me isegi kompuutriajastul välja prindime? Kas pehmendab meie suhtumist islamiäärmuslastesse see, et araablased leiutasid nulli? Muidugi, olgem ausad, inimene tänavalt ei armasta ka vene kultuuri, ta ei tea sellest suuremat. Ega ilmaasjata ei luitunud suurepärase
Rootsi võimu aegne kirjandus jaguneb üldjoontes nelja ossa. Kõige varasem on keskaeg, järgmine on usupuhastusaeg, , 17.sajandi lõpupoole domineeris rootsikeelne ja osalt rootslaste poolt kirjutatud luule (Turu akadeemia asutamise järgsel ajajärgul), 18. sajandit iseloomustab aga lõpuks ometi kalevalamõõduliste soomekeelse luule harrastus ja rahvuslike teaduste põhiteoste ilmumine. Rootsi võimu lõppjärku märgivad niisugused suured kultuuriisiksused nagu Porthan ja Franzen. Vaimuliku kirjanduse aeg Keskaja pärandus Kõige varasemad Soomes sündinud tekstid on vaimulikud või siis seonduvad nad mingil muul kombel kirikuga. Peaaegu kõik keskaegsed tekstid on hävinenud. Kõige varasem Soomes tehtud kirjanduslik töö on säilinud vaid õige puudulikult. Kõige varasem Soome jaoks koostatud kiriklik tekst oli Püha Henriku - maa esimese piiskopi ja kaitsepühaku- elutööle pühendatud liturgia, mis oli kasutusel juba 1920-ndate paiku
sõjaväetsensuur erilisi raskusi, kuigi kirjamehed ehmatati ära keeluga "Ei mingeid iseseisvaid artikleid!", leht pidi avaldama vaid ametiasutuste teadaandeid, tõlkeid saksa rindelehest ja kohalikku reportaazi. See korraldus püsis umbes nädala, siis tohtis uuesti iseseisvaid artikleid kirjutada, millest aga tuli esitada täpne tõlge komandatuurile. Postimehe peatoimetajaks oli saksa okupatsiooni alguses August Oinas, seejärel Martin Kuldkepp. Muidugi koondusid lehe ümber kultuuriisiksused, kes harrastasid kahemõttelist kirjutamist tähendab, tekstid olid sageli kahte moodi mõistetavad. See moodus pidi aitama tsensuurist läbi mõtteid, mida otsesõnu öelda ei saanud. Näiteks oli saksa poliitika mitmes piirkonnas erinev. Kui Tartu saksa ametivõimud kinnitasid, et eesti vilja ega talusaadusi Saksamaale ei transpordita, siis Göringeni kõnes lõikuspühast selgus "enne võivad kõik teised rahvad nälgida, aga sakslane ei nälgi" ilmselt viidates okupeeritud aladele
annaabi.ee 
