.. 4. Nimeta Koidula eluaastad. 1843 - 1886 5. Mida tead Koidula loomingust? 6. Millal tegutses rühmitus Noor-Eesti, mis oli rühmituse juhtlause ja kes selle sõnastas? Kasvas välja 1903. Juhtlause: ,,Enam kulturi! Enam europalist kulturi! Olgem eestalsed, aga saagem ka eurooplasteks!" Sõnastas G. Suits. 7. Keda nimetasid nooreestlased haridusmetslaseks? Haridusmetsalne on haritlane, kes on küll saanud formaalse hariduse, kuid kellel puuduvad kultuurihuvid, ning kelle jaoks on haridus vaid mõnusa elu saavutamiseks ja karjääri tegemise abinõu. 8. Noor-Eesti teened? · Vormi rõhutamine. · Asjatundlik kirjanduskriitika. · Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine eesti lugejale. · Raamatukujunduse tähtsustamine. · Eesti kirjanike tõlkinime soome keelde. 9. Millises vormis ilmus nooreestlaste põhiline väljaanne, mitu neid ilmus? 5 albumit...? 10. Suits oli tegev mitmes valdkonnas. Millistes
Keelekasutuses eristati 3 stiili. Madal stiil oli tarvilik kõneleja seisukohtade põhjendamisel. Keskmine stiil kuulajatele naudingu pakkumisel. Kõrget stiili kasutati kuulajate innustamiseks. Kuulus kõnemees Roomas oli Cicero. Senaator Cato olevat iga oma kõne lõpetanud lausega "Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!" Keiser Augustuse aeg on läinud Rooma ajalukku kui kultuuri õitsengu aeg. Sellele aitasid kaasa nii pikk rahuaeg pärast kauakestnud sõdu, keisri enese sügavad kultuurihuvid kui ka keisri sõbra Maecenase kultuuri soosiv tegevus. Oma minevikku pidasid roomlased kangelaslikuks, minevikku ülistati. Rooma ajalookäsitlus põhines legendidel. Roomlaste ettekujutusele oma minevikust pani aluse keiser Augustuse sõber ajaloolane Titus Livius, kelle arvates oli Rooma saavutanud oma võimsuse tänu vaprusele, patriotismile, lihtsusele ja distsipliinile. Kui Rooma sai maailmariigiks, hakkasid roomlased aga oma
(sotsiaalse surutise aegadel toimis teater nn. abiventiilina, mille kaudu elati välja allasurutud pingeid). Võib tõstatada küsimuse poliitilisest teatrist või teatrikunsti poliitilisusest Eestis. Osa kultuuriteoreetikud rõhutavad kogu inimkultuuri, sealhulgas teatri ja draamakirjanduse põhimõttelist poliitilist või ideoloogilist loomust (Holderness 1992: 5; Worthen 1992: 146); Euroopa kultuuriloo taustal on leitud, et nende maade puhul, kus ajaloolises plaanis langesid kodanlikud kultuurihuvid ühte rahvuslike vabastusliikumistega, on mõistel rahvuslik teater iseenesest poliitiline tähendus (Barker 1992: 19–20). Viimatiöeldut võiks laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960
annaabi.ee 
